Arvan, et kogenud DM üldiselt eelistavadki ebamäärast süsteemi, sest see annab neile suurema vabaduse mängu vastalt vajadusele suunata, teeb mängu sujuvamaks (sest reegleid ei tule otsida) ja vähendab ettevalmistusaega (sest igasugune stat jms on vähemoluline). Algajatele ei pruugi meeldida, sest neil ei ole piisavalt pidepunkte. Mängijatele ei pruugi meeldida, sest nad peavad pidevalt DM luba küsima, kui midagi vähegi ebatavalist teha tahavad. See võib olla tüütu isegi siis, kui DM on mõistlik, aga isegi mõistlikel GM'del käivad 'hood' peal.
Ma kunagi kujutasin ette, et ideaalne oleks selline süsteem, kus reegliraamistik on nii detailselt paigas, et mängijad suudavad üsna täpselt hinnata, mida nad teha saavad ja see annab neile palju suurema otsustamis- ja tegutsemisvabadue. Nt DM kirjeldab koobast ja lisab muuhulgas, et koopal on püstloodsed seinad, kust nõrgub alla vett, ja et lagi kaob hämarusse, millest aega-ajalt sööstavad välja lärmist segadusse aetud nahkhiired Ja mängija juba teab, kas ta suudab seinast üles ronida või mitte, sest ligane, praguenud ja püstloodne, hämar ja ronimise ajal segamine on põhimõtteliselt kõik definieeritud suurused. Mingis ulatuses 3ed seda kriteeriumi täitis. Ma enam ei ole kindel, et selline süsteem on ideaalne, sest enamik mängijad ei tunne süsteemi vastu tegelikult piisavalt huvi, et selliseid detaile endale meelde jätta (vaid eelistavad ise mõtlemise asemel DM käest küsida). Ma ei usu enam ka eriti RPG'de kirjutajatesse, st üldiselt nad ei suuda või ei viitsi piisavalt lämbimõeldud asju teha.