kirjutan siis siia kah selle loo.
kunagi ammu-ammu Greyhawgis rändas ringi yks veidrikkude kamp, kes aeg-ajalt sattus rinda pistma kooljate ja muude kollidega, ykskord isegi yhe nähtamatu tegelasega. mõnikord, põhiliselt lahingute ajal, kostis kõva hääl, mis hyydis: HIHOTEPUTA! ja nagu oleks sellest veel vähe olnud, mõnikord hyydis seesama hääl mõnevõrra arusaadavamalt: HASTALAVISTA!
murdsid pead haldjad, murdsid mytse võlurid, druiidid ja inimesed, aga keegi ei saanud aru, kes seda häält teeb ja mida ta ytleb. isegi Kõikide Keelte Mõistmise Nõidus ei aidanud (mille peale seda teinud silmamoondaja hakkas kahtlustama jumalaid, nood ongi siuke kahtlane rahvas.)
ja ega me mängu sees ei saanudki teada ega osanud ära arvata, et syydi oli laulvast mõõgavõitlejast haldja võlumõõk, kellel oli taipu umbes kolme punkti jagu ja kelle nime - Kiruv Tera - keegi ei mäletanud. hispaania keelt kah keegi ei osanud piisavalt, et aru saada väljendi hijo de puta arkaansest ja mystilisest tähendusest. seda ytles mõõk nimelt siis, kui temaga kellestki mööda löödi. teist ja veidi vähem arkaanset ning mystilist väljendust hasta la vista tarvitas võlumõõk siis, kui keegi tema abiga teise ilma ymber kolis. ja arvas - nagu räägib rahvasuu - et see oli ikka ysna hea nali. iga kord.