eri pillidega pole muud muret kui rakendada mängujuhi tervet mõistust. kes flööti või muud vilepilli on piisavalt kaua õppinud, tuleb torupilli sõrmilisega kah toime, kui veidi harjutab. aga et torupilli korralikult mängida oma vilepillioskuse põhjalt, tuleb ikka natuke harjutada (aga mulle tundub, et selleks põle tarvis tervet järku selle alla panna siiski, et oma vilepillioskuse pealt paari miinusega torupilli mängida), mitte nii, et vilepillimängija võtab torupilli ja kohe mängib. võhma peab kah olema rohkem kui vilepilli mängides. vastupidi on muidugi lihtsam.
kitarr ja kuuekeelne kannel (ja minupoolest või mansi ) on kah peaaegu yks ja seesama pill, vahe põhiliselt selles, kuidas neid käes hoitakse. niiet oma kitarrimänguoskuse pealt võiks peale paari tundi harjutamist kannelt mängida kyll, ilma et lausa miinuseid tuleks. (lyyrat või harfi ma nii julgelt nende kahe hulka ei liigitaks, aga ma ei tea ka lyyrast ega harfist midagi midagi.) rohkemate keeltega kannelt võib kah kuuekeelse kandle või kitarrioskuse pealt mängida, aga siis mõistetakse alguses tarvitada ainult mingit osa keeltest ja mängitakse lihtsamaid lugusid. ja kuulajad saavad sellest aru, kui on harjunud keerulisemaid lugusid kuulama (tõsta publiku mõjutamise raskusastet vms).
olen näinud, mida teeb yks väga hea karmoškamängija viiuliga – saab kuidagi hakkama kyll, võibolla mängib isegi mõne loo maha, nii et selle järgi tantsida saab, aga kardetavasti on pill pärast häälest ära.
et põle mõtet hakata asja ylevaltpoolt väga ära formaliseerima, seda võib ka ad hoc ja lihtsamalt teha. ja yldse on igasugu võimalusi, mis mängijaga teha, kui ta väga võõrast pilli mängib . rollimänguliselt.