Postitas Erick 11:15 20. Okt 2008
Olen nüüd 4E-d mänginud mõned kuud kahes erinevas kampaanias. Pean nentima, et mulle valmistas uus süsteem pisukese pettumuse.
Põhjus - koos keerukusega lasid Wizardid süsteemist välja ka coolness'i. Seletan lähemalt.
Mis ajast on lahe lüüa 50%+ ajast oma vastastest mööda? Ilma, et sul oleks võimalustki oma olukorda taktikalise mõtlemisega oluliselt parandada, sest kuramuse boonused (flank, higher ground, pikaliolemine, staatused) ei stack'u. Su vastane võib olla flangitud, pikali tõmmatud, maa külge kleebitud, uimane ja ometi saad sa oma hit rollile lisada vaid +2?!
Teiseks, minionid. Enamusel neist on sama hea to hit boonus kui PC'del, sama hea või paremgi AC ja *ometi* kukuvad nad ükskõik kui hädise dämmiga löögi peale? Wizardid tahtsid tekitada eepilist mõõdet, et lahinguväli kihaks vastastest. Kihabki, aga sellest jääb mõru maik suhu, nagu lööks dekoratsioone mättasse. Näevad uhked välja, aga kui mõõgaga torkad, tuleb peale sentimeetrit pappi tühjus vastu. Miks ei võiks minionite rollis kasutada madala leveli monstrumeid, kes kunagi alguses tõsist peavalu pakkusid ja kelle löömine, nii et su ühe täringuviske peale kondid ragisevad ja soolikaid lendab, on seega just eriti rahuldustpakkuv?
Lootimise mõte on kadunud. Kui iga leitud itemi pealt saab tagasi vaid fraktsiooni (maagilise eseme puhul nt 1/5) selle tegelikust hinnast, tekitab see ikka tuska küll. Rõõm asjade leidmisest on kadunud, need on mõttetu flavor kuldmüntide läheduses. 3.5Es oli kõigel väärtus, isegi kullatud aknaraamidel, lahinguvarustusest rääkimata. Kui näpud olid põhjas ja turi tugev, võis peale edukat lahingut terve salga jagu aturviseid ja relvi seljas minema tassida ja tillukese varanduse teenida. 4Es jalutad sa mööda tapetud vaenlase seljas olevast korralikust turvisest ja lahinguvarustusest nagu see oleks tükk hobusesõnnikut. Lootimine pole enam sellele kulutatavat aega ja vaeva väärt.
Ka maagilised itemid ei paku leevendust. Suurem osa neist töötab üks kord päevas ühe roundi vältel või mingis väga spetsiifilises olukorras. Möödas on need ajad, kus leegitseva mõõga omanikuna võisid uhkelt igale löögile fire damaget lisada. Nüüd võid üks kord päevas 1d6 jagu lisada ja loota, et vastane läheb põlema ega suuda 10+ viskega esimesel võimalusel save'ida.
4E surub mängijaid raamidesse. Ilma toetava (kusjuures, ideaalis 5-liikmelise!) party'ta on iga 4E tegelane mõttetu mees, kes ei suuda üksi midagi ära teha. Ma olen mänginud 3.5 kampaaniat, kus party's oli lihtsalt 2 (hästioptimeeritud) fighterit. Toona ma arvasin, et see seab teatud limitatsioonid (healeri puudumine oli alatine komistuskivi), aga 4E kõrval oli see puhas awesomeness. Tõsi, encounterid olid vastavateks skaleeritud, aga üldise maailma elu-olu taustal olid need tüübid tegijad, kes suutsid üksipäinigi mõne roundiga kümneid vastalisi surmata.
Ma mõistan, et DM'idele võib 4E olla oluliselt kergem jooksutada. Kadunud on keerukused ja ebakõlad. Kuid just need komplekssused muutsidki 3.5E nauditavaks. Öeldakse, et 3.5E oli katki, halvasti balansseeritud, võimaldas nutikatele liiga palju. Tagantjärele vaadates ütleks, et kõik, mis võimaldab mängijatel end eriliselt vingetena tunda, on samm õiges suunas. 3.5E võis teatud pingutuste tulemusel PC'd ennast ikka väga erilisena tajuda lasta, kõrgematel levelitel lausa jumalamõõtu tegelasena. 4E paneb sind ennast lihtsalt eriliselt keskpärasena tundma.
Võib ka nii...