Dragon.ee foorum

Üldiselt on tunne jäänud, et 2e all tekivad tahes-tahtmata kodused reeglid ehk hõumruulid

Mida olete omas mängus muutnud?

kui mängisin veel 2e-d, siis olid järgmised asjad:

1. statid pandi kokku 80-st punktist
2. kõik HP täringute 1-d visati ümber

Statide veeretamisel on alati palju variante aga
3d6 ja 1d4 ning drop low on huvitav variant, mida olen kasutanud.
Asi on 4d6 natuke nõrgem variant.

Tartus mängiti palju selliste imelike übermunchkinlike reeglitega, nt.

asja identimise eest sai selle XP väärtuse
sõrmused stäkkisid turvisega
statid 5d6 dropi 2 madalamat
spelle ei pea memoriseerima jpm

olid ajad

parim homerule, mis kunagi on üldse olnud ja kindlati saab ka olema on: DM'l on alati õigus. loomulikult on selle ideaaseks täitmiseks vaja nii hea vaistu ja suurte teadmistega DM'i kui ka mõistlikke mängijaid, kuid tulemusena on peaaegu alati ära jäänud lõputud tehnilised vaidlused.

Vabandust, aga minu mäletamist mööda on see igasse mängujuhi raamatusse kirjutatud ametlik reegel, mille eiramisel karistatakse sind kolmetunnise aruteluga füüsikast

Kui me Sipoga vaidlesime mitu tundi selle yle, kas lähtuvalt AD&D-s ette antud faktidest hakkab rohi illusoorseid skelekaid pyydma või ei ja kas ta illusoorsest (aga väga heast illusoorsest) tulest ära kärssab, oli see fun.

Nii palju siis tehnilistest vaidlustest.

olen mänginud erinevate süsteemidega mänge. nagu näiteks:
AD&D ehk 2e
D&D ehk 3e
Star Wars (mitte see d20 süsteem vaid originaal d6 süsteem)
World of Darkness (d10 süsteem)

mitmete mitmete aastate pikkuse kogemuse järel ütlen, et kõige paindlikum süsteem on Star Warsi (see d6) süsteem. lühidalt kirjeldades käib asi nii: lasen blasterist tüüpi ehk viskan pihtaviske, mis on minu blaster skill (näiteks 5d6) ja saan mingi tulemuse), tüüp üritab näiteks põigelda ehk viskab oma põiklemist, mis on dodge skill (näiteks 4d6)ja saab tulemuse. kui minu viske summa on suurem kui tema oma, siis ma saan talle pihta. edasi teen oma relva stati järgi dämmi (näiteks heavy blaster pistol teeb 5d6 dämmi) ja saan mingi tulemuse. vastane viskab oma soaki, (mis on chari STRd6) ning saab mingi tulemuse. kui minu relva dämmi vise on suurem kui tema soaki vise, siis vaadatakse tabelist järgi, kas tüüp saab kriimustuse, kergema vigastuse, raskema vigastuse jne. iga vigastuse aste annab tegelase edasistele tegevustele penalty. HPsid ei ole! on nn. Health Levelid, mida on kindel arv ja neid juurde ei saa. Armorite idee on lahendatud niimoodi, et armor annab mingi hulga täringuid soak viskele juurde. näiteks blast vest annab 1 täringu füüsilise dammi soakimiseks juurde.
väga lihtne süsteem ja kõik probleemid saab taandada viskele ja vastuviskele.
sellest hoolimata mängin kõige rohkem 2e-d.

et asi offtopic ei oleks, siis üks homerule 2e puhul, mis meelde tuleb on pareerimine. nimelt phb ja combat & tactics pakub välja väga nõmedad lahendused. meie mängudes töötab asi järgmiselt:
ogre löögi pareerimiseks teeb fighter oma relvaga pihtalöögi ning ta peab "beatima" ogre THAC0t. näiteks kui ogre THAC0 on 14 (arvestades kõiki plusse, miinuseid), siis fighter peab beatima AC 14-10= 4. loomulikult kehtib ka common sense, et daggeriga twohanderit ikka ei pareeri.

Eks ruule ole olnud erinevaid.
Statte visatakse igas mängus erinevalt. Isiklikult pooldan suhteliselt suure tõenäosusega suuremaid arve (5d6 drop 2 madalamat ja tõsta ei saa, 4d6 drop madalam ja saab natuke modifitseerida statte. Samas on ka NPC-del sama põhimõttega visatud statid ja võimalikult korralikult läbi töötatud kõik NPC-d, seega tasakaal säilib)
Põhiprobleemid on hoopis mujal.
Thiefi backstabi tuli modifitseerida muidu kõrge leveli thief oli ikka ylinõrk võrreldes teiste kõrge leveli charidega.
Memorizimine jäi reeglina ära sest maagidel on raske spelle lihtsalt leida, et neid oma raamatusse kribada ja preester lihtsalt paneks liigsuurt rõhku ainult ravimisele. Seega asja mitmekesistamiseks ei ole memorizemist reaalselt eriti kasutanud.
Ahjaa....surm on reaalne....ei ole mingit poole expi pealt uue chari tegemist.
Mis siis veel....kysige ex ma seleta

Oops the Grey Squirrel