Dragon.ee foorum

Kurjad keeled räägivad järgmist:
Eesti Päevalehe ja Akadeemia raamatusari “Eesti lugu” lõpeb 29.08.2009 kui ilmub sarja viiekümnes (viimane) raamat.

Eelnevalt varasematest raamatusarjadest, ei anna me selle sarja raames välja lisaraamatuid. Selle asemel teeme valmis hoopis ühe uue lauamängu.

Homme, 22.08.2009 on üksikmüüki mineva Eesti Päevalehe vahele lisatud seda lauamängu tutvustav voldik. Sama voldik lisatakse kaasa ka raamatusarja viimase raamatupakiga ja selle saavad kõik sarja tellijad. Eesmärk on tutvustada sarja ostjatele uut mängu ja pakkuda neile soodushinnaga ettetellimise võimalust.

Mängu nimi on “Mees, kes teadis ussisõnu”.

Mängu autorid on Asko Künnap ja Andrus Kivirähk.

Mängu annavad välja Eesti Päevaleht ja Revaler.

Mäng ilmub 12. oktoobril 2009

Mängu saab soodushinnaga ette tellida kuni septembri lõpuni.

Mängu kohta saab lisainfot:

http://pood.epl.ee/ussisonad/
http://www.revaler.ee/ussisonad/

Teen siis lühikese kokkuvõtte mängust, kuna nagunii tast blogida kavatsen.

on hakkama saanud uue lauamänguga "Mees kes teadis ussisõnu". Mängijad kehastavad viimaseid eestlasi, kes häbi tundmata mööda maid ringi laastavad. Nende sooviks on see, et säiliks vanamoodne elustiil ja kõik endine. Vanamoelisuse säilimiseks tuleb põletada kirikuid, nottida munkasid ning raudmehi, hoida väärtuslikke öökullimune.

Käigukord jaguneb kaheks. Kõigepealt rändad mingisuguses suunas ühe sammu ja lahendad maabumisruudul ülesande. Kui oled edukas, laastad antud maatüki kõnnumaaks, kui ebaedukas, poetad maha öökullimuna ja putkad koju tagasi. Käigu teine osa on rabamine: kui rabad midagi head, võtad selle varustuseks kaasa, kui midagi halba, üritad teda maha nottida või putket teha. Lisaks võid saada kaardipakist ka maastikke, mida saab mängulauale maha poetada.

Ülesannete lahendamised ning võitlused lahenduvad 5 täringu veeretamisega, kus tuleb saada kuuetahuliselt mingi pildikombinatsioon kärpidest, vibudest, ussisõnadest, varesejalgadest, kilpidest või muhu mändadest. Veeretatut võib kaks korda ümber veeretada ja see on lõbus ja hasartne. Täringud on selle mängu teine väga äge detail: nad on omamaiselt armsad, puust ja olen kindel, et ideaalselt kohanduvad Lemmitu d6 süsteemile (mida mul ikka veel pole au olnud proovida).

Selle mängu üks tugevamaid külgi on see, et tegemist on mänguga, mis on loodud sillaks seltskondlike lauamängude ja Ägedate Lauamängude vahele. See on mäng, mille lihtsad reeglid on eurogamerlikult kohe õpitavad ja üsna intuitiivsed ning mille temaatika on paljudele tuttav ja kaartidele kirjutatud naljad raamatulugejatele kergesti mõistetavad. Usun, et ka kaardimänguformaat (kui võrrelda näiteks papitükilise formaadiga) toetab samuti seda tavamängija sildamist ägelauamängudega. See mäng on Eesti lauamängukultuuri arengu suhtes väga tugev samm edasi.

See sillafunktsioon töötab veidi ka ussisõnade mängu vastu. Nimelt on minule kui ägelauamängudega harjunud inimesele reeglistik veidi lihtsakoeline ja mäng pakub vähe taktikalisi kärukeeramisvõimalusi. Paranoia kaardimängu või Munchkinit mänginule on säärane taktikaline käte kinnisidumine äärmiselt piirav ja piinarikas. Kuna rännata saab vaid ühe maastiku, kipub tekkima liiga palju situatsioone, kus üks mängijatest, kes on hea otsa peale saanud, rändab ja laastab mingisuguses väljaehitatud suunas ning teised astuvad kurvalt mööda tühermaad järgi. Olukord paraneb veidi, kui Meeme (telepordib sind kuhu iganes) välja tuleb ja paigutub 2 käigu kaugusele kodust -- mõnikord ta välja ei tule ja mõnikord paneb mõni sigatsev mängija ta kaugemale kui 2 ruutu.

Kui tüütust mitte arvestada on aina laienev tühermaa sinu kodu ümber äärmiselt kõnekas detail — olgu see siis iroonia või allegooria või lihtsalt reeglistiku eripära.

Minu jaoks oli ülipositiivne ka mängu detailitaju — kaardipakis peaaegu puuduvad ühesuguse kujundusega kaardid. Kirikud on kõik ise tooni ja koguni ise tekstidega: kõik esemed on paki piires unikaalsed ja temaatiliselt mängu sobivad. Pildid olid muhedad ja hästi joonistatud. Mõnes kohas oli sirge teerist selge kujunduslik otsetee, kuid palju see ei seganud.

Mäng arvustab end ise kõrge huumoriga, küllalt kõrge suhtluse ja küllalt kõrge õnnega. Algul arvasin, et kaartide teematekstide naljad, mis seda huumorit kannavad, kuluvad õige pea igavaks, kuid tegelikkuses pean ütlema, et iga kord kui oli võimalus kirikule punast kukke katusele upitada, pakkus see haiglast kahjurõõmu ja kardan, et mitmed kaardid jäävad selles mõttes "tööle" ka tükiks ajaks.

Suhtlusega on nii ja naa: mängides seda mängu rollimängijate seltskonnas oli suhtlustase absoluutselt laes: mängijad kirjeldasid väga loovalt igasugu narratiive: etendasime dialooge ja leidsime lõbusaid seoseid maastike ja nendel leiduvate trehvamis-episoodidega. Samas olen surmkindel, et on lauamänguseltskondi, kes seda mängu täielikus vaikuses mängima hakkavad. Potentsiaal on, kuid seda ei ole kohustust rakendada.

Juhuse osas olen mängu enesehinnanguga täiesti nõus: juhus mängib rolli ja teeb seda edukalt.

Pean mainima kirikupõletamisi. Lauamäng on ülimalt kirikuvaenulik ja usun, et seda isegi sellisel määral, et vähemasti mingid kirikuringkonnad peavad vajalikuks sõna võtta. Müüginumbritele ja muidu mängu rahvateadvusse tõstmisel mõjub see ilmselt positiivselt ja usun, et tegemist on (lisaks siis maailmavaate propageerimisele) selge taktikalise reklaamprovokatsiooniga. Ühtlasi on see äärmiselt lõbus ja vähemasti meie seltksonnas tekkis kirikute ründamisel alati väike patune elevus — umbes nagu väiksest peast lasteaias ropendades.

Teine tähelepanek, mida ka Sentius välja tõi: mäng tundub olema laiendatav. Sellele saab juurde väänata lisakaarte või lisareegleid: mina isiklikult näiteks tunnen puudust kärukeeramiskaartidest, sest see sobiks meie loomusega. Ühtlasi kujutan ette, et täiesti võiks töötada laiendus "Põhja Konn", kus kõik mängijad peavad kaartide lõppedes kuidagi suure hunniku ussisõnu välja veeretama, või suure raudmeeste hordiga ükshaaval rinda pistma. Midagi Arkham Horrori taolist.

Ühe mängulise ebakõlana jäi kummitama see, et Kivirähu ja Künnapi ussisõnade maailm ei ole päris üksüheselt kooskõlas. Kui Kivirähu eestlased elasid metsas, alustavad Künnapi kangelased mingist taluhoovist. Me oleme ju metslased -- meie koduks peaks olema hämar laas! Midagi jäi sel teemal veel silma, aga praegu ei mäleta öelda et mis täpselt. Intervjuust jäi mul meelde ka see, et Kivirähk ise polnud mängu mänginud. Sellest on mul siiralt kahju, sest ilmselt oleks tulemus tulnud veidi kooskõlalisem.

Tore detail on see, et lauamäng ei reeda juturaamatu saladusi (või kui teeb seda, siis minimaalselt). Lisaks jääb plusspoolele see, et mänguaeg oli meeldivalt konstantne ning ei veninud ülipikaks nagu paljude sarnaste mängude puhul juhtuda võib.

Proovisime mängida ka 6-kesi kaht kaardipakki kokku pannes. Andsime igaühele 3 öökullimuna (ja märgistasin oma paki rästikuhammustustega). Kannatas mängida, kuid transpordiaeg mööda tühermaid tõusis veidi. Seekord korjasime kodukaardi välja, kuid usun, et kahe kodukaardiga võiks mäng olla samuti üsna huvitav.

Kokkuvõtteks arvan, et Ussisõnade mäng on minu lauamänguriiulile (arvestades seal ees istuvaid mänge) väärtuslik lisandus (mis meenutab, et peaksin stiilipuhtuse huvides oma Blue Moon City maha müüma). Kui armastate taktikalisi kavaldamisi, ärge küll ostma tormake. Vaimukas rollimängijate seltskonnas see mäng särab. Ühtlasi arvan, et Ussisõnad on kindlasti seni õnnestunuim mäng.

4/5

Ma nüüd vabandan teemast kõrvalehiilimise pärast, aga misasi on ägelauamäng? Mulle tundub, et tegu on sellise kaunis teada ja defineeritud terminiga, millest mina aga esimest korda kuulen. Jutust paistab, et tegu on sellise eriti rohkete kellade ja viledega mänguga, või olen ma asjast valesti aru saanud?

Ma ise jooksvalt defineerisin selle. Ägelauamängud ei ole need lauamängud, mis on mugude seltskonnamängud nagu Alias, Twister, Imago või lastelauamängud tsirkus, suusasõit ja maitea mis.

Eesti pole harjunud neid mängima eriti. Veel. Vist. Võibolla.

Sai endale ka see mäng muretsetud ja jõudsin täna kaks korda mängida.

Pean ütlema et segama jäi sama mida eestkõneleja mainis. Miks asub kodu TALUÕUEL?

Positiivselt mõjus see, et ei ole korduvaid kaarte. Mõned on küll sarnased aga siiski erinevad.
Ja need puidust täringud oma märkidega on äärmiselt toredad.
Kohati segas see, et mäng on liialt juhuse asi. Kui ei tule õiget täringukombinatsiooni siis jääbki koju passima. Sai küll paar korda mängukaaslastega kaarte vahetatud aga ikka oli vastaste võitmine jube raske.
Olen samas teadlik, et mul üldse täringumängudes ei taha vedada.

Nupud on erinevad klassikalisesest ümara peaga mängunupust aga kohe tekkis mõte, et miks ei võinuks need ka isikupärasemad olla. Nagu on Monopolis erinevad tegelaskujud. Puidust poleks muidugi võimalik selliseid kujukesi valada ning oleks mängu niigi kõrget hinda veelgi tõstnud. Vot see asi jäi ka silma. Võrreldes teiste sama firma mängudega on ta tunduvalt kallim. Hea küll- sain tellides 25% soodustust aga ikkagi.

Mis aga puudutab nüüd mängu kristluse vastasust- mind ei seganud see kordagi. Ma isegi ei mõelnud end mängides vastiku pagana rolli kes kirikuid põletab ja munkadele riste seljale lõikab. Aga väga tore kui edaspidi saab marukristlaste kulul nalja. Eesti Päevalehe kommentaarides juba nad tõstsid pead.

Raamat sai läbi loetud kohe siis kui ta ilmus, seega oli tore nüüd mängu mängides romaani sisu meelde tuletada. Minu meelest võinuks kaarte rohkemgi olla, kuna tegelasi selleks jätkunuks.

Ah ja... karbis oli ka üks pooltühi kaart. Ju see oli sinna lisatud tagavaraks..ei tea. Mängujuhendis olid minu arvates ka mõned puudujäägid. Mõned mitmeti tõlgendamis võimalused jäävad.

Sellised mõtted tekkisid hetkel. Eks edaspidise mängimise käigus selgub kui hästi ideeline ülesehitus vastu peab. Aga alati saab ju reegleid muuta

Mina isikupärastasin oma mehikesed mustade kaabudega.

Aga mis reeglid segaseks jäid?

samuti mäng käes.
esmamuljed on üsna head ja päris mitu raundi sai eile ära mängitud. mäng on lihtne, küllaltki tempokas, teema on paeluv - ikkagi ühe mu lemmikkirjanduse ainetel. samas väga sirgjooneline ja pea täielikult õnnest sõltuv, mingeid erilisi taktikalisi manöövreid ei saa teha - lidu aga lähima välja poole, kraba ja püüa täringutel soovitav kombinatsioon saada. lahtiseid mänguvälju pole just palju, millede vahel valida oleks. mõnikord tuiad siis niisama ringi, lootuses mõni mapikaart krabada ja see mänguväljakule juurde lisada - siis tormavad kõik selle poole võidu ajama
kuid käigul olles võib ka vaenlasi kohata, kelle mahanottimise õnnestumise järel samuti võidukontosse lisad, ning leida igasugu vajalikku nänni.
aga 1 on selge - riiulile tolmu koguma ta mul niipea ei jää!

reegleid sai ka veidi moditud enese jaoks - näiteks rüüstatud maastikukaarte ei võtnud mitte uute kaartide, vaid kasutatud kaartide pakist - nii pikeneb veidi mängu kestus ja tagab kõikide maastikukaartide kasutuse mänguväljakul. lisaks jagasime mängijaile vähem öökullimune kätte ja kui mängus munad e. elud otsa said, tuli uus elu oma varem võidetud 3 punkti väärtuses maastikukaartide eest osta - mängija asetas need lahtiselt mänguväljale lisaks, näiteks 1 3-ne või 3 1-punktilist maastikukaarti. samuti, mängu alguses öökullimunad mis üle jäid, ei seganud mitte neid kõiki (ainult 2-3) mängukaartide hulka, vaid asetasime kasutatud kaardipakiks.

Tegime jah laupäeval selle mänguga tutvust, mulle äärmiselt meeldis.
Õhkkonda tekitava lisadetailina olid Irve saabudes minu koridori ukse taga
ja raamatuga padukristlased, kes küll ei julgenud ühtegi sõna pajatada.

Kirikute põletamine toob selles mängus minu hinge meela härdumustunde.

Tõenäoliselt hakkan joonistama endale lisakaarte. Õige kaardiselja puudumine
pole siinkohal mure, kuna pakist võetakse kaarte järjest ja peidus "kätt" ei
kasutata. Irve mõte kärukeeramiskaartide teemal tundub samuti intrigeeriv.
See mäng on nii kergesti moduleeritav - nagu piirjoontega pilt lasteraamatus,
mis tuleks nüüd ära värvida.

Hindeks: 9/10

Sai ka soetatud-mängitud

Minu jaoks jäi natuke lahjaks :S

VÄGA meeldis kujundus-kaarditekstid-osa, aga mängu strateegiline pool jäi IMHO nõrgaks. Liiga palju ainult täringuveeretamises ja õnnes kinni.
Abilised võiks ka enamate funktsioonidega kui ainult täringuviske sümboli asendaja olla.
Kaasmängijale-lõuksi-funktsioon (PvP) puudub. Eht-eestlaslik soov "jala välja väänanud" ja teepervel oigavale kaasmängijale nuiaga vastu kuppu koputada ja mägranahkne vammus ning inimluust tiivad endale krabada, pole hetkel veel võimalik.


Väga kõva potentsiaaliga mäng, aga tahab täiendamist-laiendamist: loodan, et andunumad mängijad loovad sellele lisapakette (Irve "Põhja konna" täiendus oleks väga bro kindlasti ).
Veel võiksid ringi liikuvad tegelased kuidagi "isikupärasemad" olla (nagu eelpoolgi keegi mainis).
Tegelase arendamine, erivõimed (mida saad nt nendesamuste kogutavate punktide eest soetada),
Valid-loosid tegelasele mängu alguses "klassi" (arbuja, sepa, kaupmehe, rüütli, - siit tuleks ka võimalus "häid eestlaslikke" ja "halbu võõrvõimu" tegelasi mängida - rollimänguvõimalusi kui palju)
Abivaim - rohkem funktsioone sellele osale!
Tekkiv tühermaa tekitas minus natuke mänguvõimaluste "raiskamise" tunde - panna täiesti kenad ja ägedad kaardid mitte millekski kasuliku tühermaa (või mõelda ka tühermaale mingi kasulik toime juurde) alla kinni. Ehk seda rüüstatet pinda hoopis millegi muuga märgistada?
Order of the Stick lauamängu analoogial: vb maastikupõhised lahinguboonused/miinused?

Kirikute põletamine samuti ei seganud

Kasinalt hindaks, lootused olid suuremad.

6/10

See mäng on lihtne ja oma lihtsuses täiuslik. Kui sa soovid lühikese ajaga ilma higi ja vaevata nalja saada, siis on see suurepärane mäng.
Kui sulle meeldib mängu kallal vaevelda, tasakesi nikerdada, sügavuti minna ja teha seda kaua, siis seda lõbu see mäng sulle ei paku.

Kusjuures -- see et tühermaa tekitamiseks üks kaart maha läheb -- see ei seganud mind põrmugi. Ma isegi ütleks, et see on lahe detail: see tähendab, et kaardilugejatel ei ole kindlust, et kas "meeme ikka tuleb välja" või et kuulgekuulge, kohe tuleb kõige tähtsam munk.

Esmapilgul võibolla tundub see tühermaade süsteem jah ehmatav, et teeb mängu liiga lühikeseks.

Kuid see pole nii! Mängu pikkus on vaikselt õlut libistavale, kerget humoorikat meelelahutust otsivale
rollimänguseltskonnale selle süsteemiga just paras!

See lihtsalt pole Hardcore gameritele suunatud, vaid just sillaks ülipeene "tõsise" lauamängu ja
mainstreami vahel. (Irve jutt, nõustun). Minu jaoks mõnus hübriid.

Nüüd kerge teemavahetus:

Mis te arvate, mis kujul võiks lisakaarte luua/joonistada nii, et neid saaks sõpradele võrgus
legaalselt vabavarana jagada?

Ma vist ei tohiks kasutada nende kaardiselga, ega ka skännitud esikülge.
Kui joonistada kaardiselg ja esikülg ise, kui imselgelt sarnane - punktid sama koha peal, täringud
sama koha peal jne. - kuid teha kõik elemendid uuesti ja ise, kas siis võiks seda levitades lugeda
lisakaarte autoriõiguse rikkumiseks? Näiteks põhjendusega, et mängumehaanika on kaitsud?
Samas ei ole lisakaardid üksi mängitavad, seega mängu keegi ei levitaks...

Seadusliku külje kohta öelda ei oska, aga kui lisakaartide trimiseks läheb, sooviks ka nõu ja jõuga abiks olla