Dragon.ee foorum

Kaardimängu puristide nördimuseks on nende fooruminurgake paari pandud lauamängudega. Administratsiooni soovitusel hõõrun rõõmuga soola nende haavadele, võttes endale lauamängude propagandisti vastutusrikka rolli.

Nagu iga haridussüsteemi kõrgematest astmetest läbi käinu teab, on teemakäsitlust ainuõige alustada valdkonna teoreetilistest alustaladest. Eriti magus tükk pikalt tugitoolis haudunud teoreetikule on definitsioonid, sest nende üle heietades saab kohe tükki mitu loengut täis venitada.

Esiteks, mis on lauamäng? Massiliselt kohtab kahetsusväärset väärarusaama, mille kohaselt lauamäng on iga mäng mida mängitakse söögi-, kirjutus- vms laua peal või ümber. Seetõttu pole ime, et peab rollimänge lauamängudeks. Andestatagum profaanidele! Absoluutne tõde on see, et lauamängu "laud" ei tähista mitte söögilauda vaid spetsiaalset mängualust või -lauda, millel asuvad mängunupud. Seega võiks lauamänge pigem mängulaudadeks nimetada.

Samas, nagu tihti juhtub, on praktikas definitsioonist vähe abi. Kas nt Carcassonne, kus laud moodustub mängu käigus väikestest tükkidest, on lauamäng? Või Lost Cities, mida saab mängida ka mängulauata? Või Republic of Rome, kus laud täidab pigem arvepidamise ja põhireeglite meeldetuletamise funktsiooni? Või mõni D&D moodul, millel on kaasas mängualusena kasutatav dänzeoni kaart?

Teiseks, ...aitab targutamisest. Foorumipraktika on näidanud, et suur osa kasutajatest ei viitsi nagunii lugeda pikemaid kui paariparagrahvilisi poste.

popilt ja noorepäraselt väljendudes:

"Rooma Vabariik" (Republic of Rome) on lahe!

(kui teda heas seltskonnas mängida)

jah, su kung-fu on hea Udutont. Alguses on Lauamängud koos kaardimängudega, siis on omaette alateema lauamängud, siis põhiteema ja siis oo jaaa on dragon.eest saanud lauamangud.ee...

aga teemasse... RPGndus ja CCGndus on iseensest suhteliselt sellised nišiteemad (võrreldes populaarsete ajaviitevormidega nagu alkoholi manustamine, eks) aga miks on lauamängud kohe nagu erti nišiteema? Mulle tundub, et kõik kolm rahuldavad suhteliselt sarnast vajadust (andke armu üldistamise pärast, aga võrdleme siin jälle näiteks hobikorras õllepruulimisega). Ometi on RPG-d, mis nõuavad rohkem aega ja pühendumist ning CCG-d, mis nõuvad rohkem raha, konkurentsitult populaarsemad kui lauamängud. Ma ei tahaks hakata püstitama teist igavikulut küsimust - kumb on parem? See lõpeks koledalt. Pigem just võtaks kõiki kolme piisavalt sarnastena ning küsiks, et miks ikkagi Eestis nii vähe lauamänge mängitakse?

Käies hiljuti välismaal kohtumas teiste võõraste mängukultuuri esindajatega pidin ka ise tõdema: üks kõige vähem arenenud valdkond meie väikeses Eestis ongi lauamängud, mis paljudes riikides on ühed populaarsemad asjad üldse. Kui nüüd õigesti mäletan, siis näiteks Norras olevat väga palju lauamängijaid (ja sealt lähtuvalt ka väga palju rohkem on mängijaid kui RPG mängijaid) ja sealt lähtuvalt on neil ka toredaid lauamänge.

Eestis on probleemiks tõesti hind: meie turg on pisike ja puuduvad sellised sügavamad traditsioonid ägedamate mängude osas. Inimesed tõesti arvavad, et reis ümber maailma ja suusasõit on head lauamängud. Ussid ja redelid, ütlen ma!

Mängisin seal ka lauamänge. Isiklikult meeldis mulle Metro nimeline mäng, kus tuli mängulauale juppe asetades kõige hirmsam (pikem) raudtee ehitada. Mäng oli sedavõrd lahe, et soovin selle kunagi ehitada. Carassonne nägin samuti ära (kui see oli too linnakeste ja munkadega asi) ja see oli tore.

Mida öelda tahan: mul on suur usk Udutondi propagandasse ja lootus, et lauamängude teave levib ja et hakkavad toimuma lauamängupidustused, kus inimesed võtavad omale aegajalt mingi ruumi, võtavad karbid kaasa ja tutvuvad huvitavate mängudega..

Meie seltskonnas mängitakse lauamänge küll isuga - enamasti siis tõesti neid, mida viimasel ajal poest saada. Aga paar tükki on ka mujalt toodud ja nii mitugi tuttavat on hakkanud neid lausa regulaarselt piiri tagant kaasa tooma.
'Lauamänglise mahajäämuse' põhjuseks siinmail on tõenäoliselt see, et siia lihtsalt ei jõudnud vene ajal miski ja ärinišina on asi alles suht hiljuti avastatud.

Hiljuti ühe Eesti mängutegijaga rääkides tuli lausa küsimus, et kas see on mingi üldine trend, et rollimängurid aja ja aastate kuludes lauamängude peale üle lähevad, või on see siiski rohkem triviaalne nähtus, mille põhjuseks võib lugeda seost: mida vanem, seda laisem?

Miks ma ei osta lauamänge: Puhtalt seetõttu, et risk sattuda arvestatava rahasumma eest arvestatavalt mitte eriti hea mängu otsa on täiesti arvestatav

Teisalt mõtlen läbi, mis lauamänge ma seltskonnas viimasel ajal näinud olen: Alias, Imago, Twister, Jenga, Paranoia kaardimäng. Punkt. Esimesed kaks-kolm on väga mainstream, neljas vist mitte eriti (populaarne ühe progemisseltskonna naabruses), viies on minu oma leid.

Weed flux oli v2ga lahe, kiirelt haaratav ja kiirelt muutuvate reeglitega (need muutuvad kaartide k2imise k2igus), seega igal peol muutuvate osav6tjatega m2ngitav m2ng. Kergelt sarnane paranoia-kaardim2ngule, aga lihtsam.
Peale selle n2gin Girl Genius kaarte, mille tagap6hi ehk koomiks (http://www.girlgeniusonline.com/) on v2ga suur ja vahva, loodan et sama vahva on ka kaardim2ng :)