Dragon.ee foorum

Tüüp: diplomaatia, ühine tegutsemine (co-operation)

Mängijaid: 5-6

Teoreetiliselt on mängijate arv 1-6. Tegelikult kolme-neljakesi mäng „ei tööta”, kuna pole piisavalt osapooli, kellega kokku leppida. Ühe-kahekesi mäng on erireeglitega, kus diplomaatiat pole ning ülejäänud mängijakohad on täidetud „programmeeritud” AI’ga. Minu hinnangul kõlbab selline mäng üksnes mängu õppimiseks või üksikul saarel ajaviiteks.

Kestvus: tavaliselt 7-10 tundi, kuid palju sõltub mängijaist

Hind: Mäng on läbimüüdud. E-bay’st ostes on mõningase kannatuse korral võimalik saada väga heas korras mäng u 1500-2000 EEK eest (See on hind koos saatmiskulude ja riiklike koormistega). Muidugi võib jopata ja leida mõnest urkast 16 aastat tolmanud eksemplari ning see poolmuidu endale saada. Kasutatud mängu ostmisel, ettevaatust! Mängus on väga palju väikseid vidinaid. Õnneks on enamik vidinaid üsna lihtsalt asendatavad.

Hinne: Kaheksa kümnest
Plussid: nõretab ajaloolisest „teemaatikast”; äärmuseni viidud diplomaatia; võimaldab rolle mängida; hariv
Miinused: keerukad rohkete komade-ja-agadega reeglid; vaja on vähemalt viite mängijat, kes on nõus mängule pühendama täispäeva Kindlasti ei soovita mängu neile, kes kergelt haavuvad ega suuda võtta toimuvat mänguliselt: mäng võib kohati tunduda julmalt ja karjuvalt ebaõiglane.

Ülevaade mängust
Mängu meeldivaks omapäraks on, et lisaks diplomaatiamängus tavapärasele „naeratus-näol-nuga-selga” asjaajamisele tuleb Vabariigi hüvanguks tegutseda üheskoos. Ikka ja jälle paiskab kuri mängulaud Rooma pihta valje saatusenooli, alates põlisvaenlase Kartaago sõjakäiguga ning lõpetades plebeide ülestõusuga purskava Vessuuvi valguses.

Iga mängija esindab üht suurt fraktsiooni senatis. Fraktsioon koosneb tähtsatest senaatoriperekondadest ning nendele lojaalsetest väiksema kaliibriga aristokraatidest – ratsanikest. Mängu põhiline eesmärk on suurendada oma fraktsiooni mõjuvõimu isamaa teenimise sildi all ning mõningal määral ka isamaad tegelikult teenida – täpselt nii palju, et Vabariik pinnal püsiks.

Mängu saab mängida kolme stsenaariumi järgi: varajane (u 265-189 e.m.a) keskmine (u 188-100 e.m.a.) ja hiline vabariik (u 99-44 e.m.a.). Stsenaariumid erinevad oluliselt: varajases vabariigis on Rooma välisvaenlaste tõttu pidevalt kokkuvarisemise äärel, mis nõuab ulatuslikku ühisel nõul ja jõul tegutsemist; keskmine vabariik on suhteliselt rahulik, kus on aega siseintriige punuda ning hilises vabariigis varjutab kõike kodusõja paranoia.

Ühes stsenaariumis on umbes seitse käiku. Oluliselt lihtsustades koosneb käik järgmistest osadest:
Toimuvad kõikvõimalikud sündmused, mis sõltuvad peaasjalikult puhtast juhusest, kuid vahel ka osaliste võimekusest. Näiteks sõltub Rooma kõrgeima ametniku populaarsusest, kuidas rahvas reageerib aastakõnele, kus too ametnik teeb kokkuvõtte sellest, mis viisil on senat isamaad ja rahvast teeninud.
Mängijad arvutavad kokku oma fraktsiooni sissetuleku ning võivad kulutada seda rahva populaarsuse võitmiseks, riigikassale annetamiseks või senaatorite üleostmiseks. Samuti lüüakse kokku riigi kulud ja tulud.
Koguneb senat, et jagada laiali kõrged ametikohad ning otsustada tähtsate riiklike küsimuste üle. Ametikohad on olulised, sest need annavad teatud privileege. Nt tsensoril on ainupädevus otsustada, kas alustada protsessi mõne senatiliikme vastu katsumaks järgi tema moraalset palet. Veelgi olulisemalt: kõrge ametikoht on kindlaim viis suurendada mõjuvõimu, viimane on aga keskse tähtsusega enamikes võiduteedes. Vabariiklikult tähtsa küsimuse näidetena võiks tuua otsustused: palju sõjaväge sõjakäigule saata, kes saavad provintside valitsejateks või kui palju maad plebeidele odava populaarsuse nimel ja riigi rahakoti arvelt laiali jagada.
Lahendatakse sõjad. (Täriguvise, tulemus sõltub teatud tabelist ja kaartidest)

Mängu raskuspunkt on senati istungil. Istungil sõlmitakse avalikke ja salajasi kokkuleppeid, peetakse kõnesid lootuses otsuseid endale soodsas suunas kallutada ja hääletatakse. Hääletustulemusi saab mõistagi mõjutada rahaga ja rahvatribuune kasutades neile veto panna. Samas saab rahvatribuune teatud tingimustel mõrvata (ja seega veto tühistada) ning ka viimase võimalusena auväärsete senaatorite endi elu kallale kippuda. Selle teo eest on vahelejäämise korral küll ette nähtud karmid karistused.

Võimalusi on palju, kohati ehk liigagi. Kommenteeritud reeglid, kui juurde arvata valikureeglid jms, on ligikaudu sada A4 formaadis lehekülge. Samas ei saa öelda, et mäng oleks üleliia keeruline, kui üks mängijatest reeglites hästi orienteerub. Nt senati otsustuspädevuse osas on mõnes mõttes väga lihtne reegel: otsustada võib kõike välja arvatud mängureeglite muutmist.

Mängu väljanägemine pole küll suurem asi: peamiselt värvivaesed kaardipakid ning hunnik pisikesi papitükke. Pilte ja muud täiendavat infot mängust saab

Katke mängust


Oli just alanud teine Puunia sõda. Rooma ehitas palgehigis sõjalaevu. Pontifex Maximusel, st ülempreestril, oli aga laevaehituses käpp sees (vastav kontsessioonikaart). Ühtäkki avastas auväärt Pontifex, et ta on saanud püstirikkaks. Nähes võimalust oma fraktsiooni tugevdada otsustas Pontifex süllesadanud rikkust kasutada Juniuse, kõneosava ja mõjuka senaatori, ülemeelitamiseks. Pontifex külvas senaatori kullaga üle, kuid saatuse tahtel jäi Junius oma fraktsioonile truuks (veeretati välja üsna ebatõenäoline täringute summa).

Mõistagi oli Pontifexil nahka läinud varandusest kahju ning ta otsustas raha väljapressimisega tagasi saada. Senati istungil andis Pontifex tõsise hääle ja mureliku näoga teada hinge närivast kahtlusest. Nimelt olevat senaator Junius ühisel söömaajal purjus peaga praalinud oma suurest rikkusest ning teised tema kodakondsed Juniuse äkkrikastumist kinnitanud. Samas, nagu auväärt Senat teab, ei ole senaator Juniusel teadaolevalt suuri legaalseid sissetulekuid. Seega palub Pontifex tsensoril alustada juurdlust selgitamaks raha päritolu ja uurimaks ega muidu karske ja lugupeetud senaator pole libastunud lubatu ja lubamatu piirimail. Tsensor (kelle mängija oli tol hetkel Pontifeksi fraktsiooniga mestis), algataski protsessi määrates Pontifexi kaassüüdistajaks. Pontifex lootis, et süüdistus sunnib Juniust salajastele läbirääkimistele, kus ta saaks pakkuda süüdistusest loobumist suure summa raha eest.

Juniuse mängija oleks võinud öelda tõde, s.o. et raha pärineb Pontifexi enda kukrust. Pontifex oleks asja mõistagi eitanud. Arvestades aga, et kõik mängijad teadsid kuidas asjad tegelikult olid (üleostmine on mängutehniliselt avalik), siis vaevalt, et hääletus Juniuse süü osas oleks talle ebasoodsa tulemuse andnud. Juniuse mängija valis teise taktika. Arvates, et suuremeelne žest võiks Pontifexi südant pehmendada ja avada tee edasisele koostööle, ei viidanud Junius raha päritolu suhtes Pontifexile. Selle asemel tuli ta lagedale versiooniga tundmatust annetajast. Pontifex ei kavatsenudki suuremeelne olla. Järgnevas verbaalses heitluses, mis võttis paar tundi mänguaega, rääkis Juniuse mängija end lootusetult sisse. Asi näis selgemast selge: rahasumma tuleb pistisena otse Kartaagost!

Sellises situatsioonis ei saanud isegi need fraktsioonid, kes enne konflikti suhtes neutraalsed olid, jääda erapooletuks. Oleks olnud liiga suur risk, et mistahes Juniust toetav avaldus kasutatakse hiljem ära, kui märk Vabariigi õõnestamisest. Pealegi ei olnud neutraalsed mängijad, või vähemalt mina, huvitatud sellest, et suur summa jääks ükskõik kumma mängija fraktsiooni. Seetõttu tuli senatist ettepanek, et süüdistus võetaks tagasi, kui Junius puhta südametunnistuse ja riigimehelikkuse märgina annetab kogu varanduse riigikassale.

Juniuse mängija oli aga selleks hetkeks kaunis tigedaks aetud: lõppude lõpuks polnud ta midagi teinud - vastupidi ta oli nurjatu ülesostmiskatse ohver! Niisiis keeldus ta järsult, mispeale ülejäänud senat kui üks mees Juniuse segastes rahaasjades süüdi mõistis. Junius kaotas ekskonsuli tiitli ja tema maine sai märgatavalt kahjustada, samas kui Pontifexi reputatsioon paranes (st Juniuse kaardilt võeti vähemaks populaarsust ja mõjuvõimu ning osa mõjuvõimust asetati Pontifexi kaardile)

avaldan algatuse eest kiitust

Seega selles mängus on suht oluline ka mängija enda sõnaosavus? Või vähemalt annab see võidushanssidele kõvasti juurde?

Sõnaosavus on väga oluline igasuguses diplomaatiamängus: sa pead suutma teisi mängijaid veenda teatud kokkulepete või tegutsemisviisi vajalikkuses. Rooma Vabariigis on sõnaosavus eriti oluline, kuna suur osa mängu ilust seisnebki rollimängulistes senaatorite sõnavõttudes ning mängukogemus on näidanud, et jutuga saab hääletustulemusi oluliselt mõjutada.

Tõesti huvitab tükk lugemist, mingisugune huvi tekkis endalgi.

hõissa!

ave, Caesar, morituri te salutant!

mängud alaku!

(vabandust 1) sisutu postituse; 2) anakronismi pärast)