LM: Pealetung Ardennides 1944 (A&A: Battle of the Bulge)

[Udutont]

Mängu tüüp: kergekaaluline sõjamäng

Mängijate arv: 2

Mängu kestvus: 2,5-5 tundi



Ligikaudne hind: $40, koos saatmis- ja muude kuludega 700-800 EEK

Hinne: Seitse kümnest
Plussid: lihtsad, kuid mitmetasandilist taktikat võimaldavad reeglid; ilusad komponendid – pika toruga musti Pantreid on talvisel laual lahe ringi liigutada!
Miinused: korduvus - mäng käib ühe ja sama stsenaariumi järgi; mäng näib olevat veidi kallutatud sakslaste kasuks; mäng pretendeerib ajaloolisusele, kuid mängus toimuv toetab seda vaid osaliselt. Nt pole sakslastel reeglina mõttekas teha soomusvägedega sügavläbimurdeid.

NB! Müügiedu nimel (neetud Wi$ardid!) on mäng üllitatud tuntud Axis&Allies brändi all. See on eksitav: mäng sarnaneb teistele Axis&Allies seeria mängudele väga vähe.

[Udutont]

Ülevaade mängust

Mäng taasloob 1944.a. talve sündmusi Ardennides, kus liitlaste üllatuseks sakslased suurpealetungi alustasid. Sakslaste ajalooline eesmärk oli välja murda tähtsasse Antwerpen’i sadamasse. Ootuste kohaselt oleks see pidanud oluliselt häirima liitlaste sõjapidamist ning loodetavasti ka amid ja britid tülli ajama. Ajaloolased on siiski üksmeelsed, et Antwerpen’isse jõudmine oli praktiliselt välistatud. Tegelikkuses suutsidki saksa soomuskolonnid läbida umbes ühe kolmandiku vahemaast enne kui nende rünnakujõud takerdus kehva varustuse ja liitlaste jõulise vasturünnaku tõttu. Rünnak tekitas rindesse siiski suure looke, sellest ka sündmuse ingliskeelne nimetus: Battle of the Bulge.

Mängus ei ole sakslaste eesmärk Antwerpen (linn ei mahu isegi mängulauale) vaid saavutada ajaloolisest parem tulemus. Tulemuse mõõtmiseks on liitlaste asulatele antud punktiväärtus. Võiduks peavad sakslased hiljemalt kaheksandaks käiguks hõivama 24 punkti väärtuses asulaid. Liitlaste eesmärk on sakslasi piisavalt kaua tagasi hoida.

Mäng on kergekaaluline sõjamäng, sest reeglid on lihtsad ning täringut tuleb veeretada kõvasti, kusjuures tulemust on raske prognoosida. Samas on mängul keerukamate sõjamängude elemente, nagu nn zone of control ja varustusliinid. Kuigi need elemendid on väga lihtsustatud, annab see mängule siiski taktikalise mõõtme, millest Riskis vms mängus võib ainult unistada. Täpsema näitena: iga rünnakusuund ja vägede liigutamine eeldab ühe varustusmärgi (mis tähistab eelkõige kütust ja laskemoona) kulutamist kas samas või külgnevas piirkonnas (kuusnurgas). Seega peab mängija varustuse laiali vedamisel suutma rünnakuid ja liikumisi ette planeerida ning varustusliine läbi lõigates saab muuta vastase tegutsemisvõimetuks.

Mäng seatakse alguses üles alati ühtmoodi. Laias laastus näeb mängu käik välja järgmine:

Veeretatakse initsiatiivi. Initsiatiivi võitnu saab esimesena valida, millisest piirkonnast (kuusnurgast) ta ründab. Esimesena löögi andmine on hea, sest vastane saab vastu lüüa alles oma korra ajal, st juba nõrgestatud vägedega. Kordamööda valitakse kuusnurki, kuni enam kumbki rünnata ei saa või ei taha.

Lahingupidamine käib originaalse d12 süsteemi alusel. Jalavägi annab ühe, tankid kaks ja suurtükid kolm täringut. Tulemused 1-6 on tabamused. Tulemuse number määrab millisele vastase väeosale pihta saadi (löögid võivad tabada ka veokeid ja varustust) Vaenlase üksuse taganemalöömiseks on vaja üht ning hävitamiseks kahte tabamust. Seetõttu on ümberhaaratud vägesid tunduvalt lihtsam hävitada: taganemistee puudumisel taganejad purustatakse. Keda asi detailsemat huvitab lugegu mängu

Sakslased liigutavad oma üksusi, toovad täiendust (igas käigus vastavalt etteantud nimekirjale) ning varustust. Varustust veetakse laiali veoautodega, mis saavad liikuda ainult mööda teid. Seega on oluline kontrollida teede sõlmpunktideks olevaid linnu. Autodele saab laadida ka kahureid ja jalaväge, et neid kiiremini edasi liigutada. Tankidega on võimalik blitzida: kulutades ühe lisavarustuse saab tankiga liikuda ühe ekstra kuusnurga, mis teeb vastase ümberhaaramise oluliselt lihtsamaks. Kui sakslased on lõpetanud, liigutavad/täiendavad/varustavad liitlased.

Märgitakse maha uus rindejoon, hõivatakse vastase poolt mahajäänud varustus ja veoautod, loetakse kokku sakslaste võidupunktid.

Alates viiendast käigust lisanduvad käigu esimese faasina õhulahingud. (Esimestes käikudes ei saa õhuvägesid kasutada, et simuleerida halbu ilmastikutingimusi, mis ajalooliselt operatsiooni alguses valitsesid.) Lennukitega saab rünnata suvalist piirkonda kaardil. Vastase maavägede pommitamiseks tuleb kõigepealt murda hävitajate vastupanu õhus ning üle elada õhutõrjetuli. Liitlastel on nii pommitajates kui hävitajates kolmekordne ülekaal. See on suur eelis, mida veelgi enam võimendab mängureegel, et iga käigu alguses saab tagasi kõik lennukid sõltumata sellest palju neid eelmine käik alla tulistati. (Eeldatakse, et mõlema poole õhujõud on piisavalt suured, et kaotusi asendada) Detailsema õhusõja kirjelduse leiab

Pilte ja muud täiendavat infot mängust saab

[Udutont]

Katke mängust


Esimese sõjanädala lõpp [neljas käik]. Endiselt on taevas raskelt pilves ja Ardennide nõlvad mähkunud uttu. Liitlased on meeleheitel. Rinne on lagunenud põhjas ja lõunas. Rindejoone keskosas suurt varustusbaasi kaitsnud, kuid nüüd taganevad, põhijõud on saksa tankirusikate poolt tagalast peaaegu ära lõigatud. Õhuväed on tegutsemisvõimetud. Täiendustest ei piisa isegi rindeaukude lappimiseks rääkimata sakslaste tagasipaiskamisest. Kokad ja mehaanikud on saadetud eesliini kaevikutesse. Liège’is, liitlaste staabis, pakitakse paaniliselt kohvreid.

Kuid „Kilbiga või kilbil!” on sõjamänguri moto. Teistsuguse suhtumisega ei maksa sõjamängu ette võttagi. Liitlased jätkavad võitlust, hoolimata sellest, et kõik näib olevat läbi ning saksa sõjaväejuhatuseks kehastunud mängija näol peegeldub varjamatu rahulolu. Nagu peagi selgub pole liitlaste visadus asjata. Lõputult on raamatust loetud ja filmist nähtud, kuidas kindlustunne uinutab ja viib saatusliku veani. Seekord ei ole vigu üks vaid kolm.

Esiteks loobuvad sakslased ameeriklaste kaugeima tugipunkti – rinde keskel asuva St Vith’i - ründamisest. Linna kaitsev jalaväeüksus on sissepiiratud ning võimetu muuks kui passiivseks kaitseks [puudub varustusmärk]. Tundub mõttetu kulutada rünnakuks väärtuslikku kütust ja laskemoona. Kuid saksa väejuhatus alahindab St Vith strateegilist tähtsust – asula on suur teede ristumispunkt ning seetõttu kujuneb sakslastel vägede varustamine keerukaks.

Teiseks. Sakslased on lõunas olnud sedavõrd edukad, et kaitsest pole alles praktiliselt midagi. Tundub hea mõte vägesid koondada ja suunata need allesjäänud vastupanukollete likvideerimiseks. Vähemalt näib see hea mõte hetkeni, kuni lõunast murrab läbi täiendusena appi liikunud liitlaste tankiüksus. Rindelõik lõunas on nii tühi, et liitlased kohtavad vastupanu alles sügaval tagalas. Saksa väejuhatus saab ebameeldiva üllatuse osaliseks: tankiüksuse ja St Vith’i garnisoni tõttu ei saa varustada enamikku rindest.

Kolmandaks. Sakslased pole siiski enesekindlust kaotanud. Olemasolevatest varudest piisab, et anda hävitav hoop sisuliselt sissepiiratud liitlaste põhivägedele. Kuid koidab teise sõjanädala esimene kirgas päev [viies käik] ning taevas täitub B-17 ekskadrillide mürinaga. Edasitungivate saksa üksuste selja tagant tõusevad taevasse mustad suitsusambad – kohtadest kus peaksid asuma ajutised laskemoona ja kütuse laod. Tagatipuks [ja seda ei andesta karkudel ringi kalpsav Hitler operatsioonijuhtidele kuni lõpuni] haarab sakslasi sõjapalavik ning nad keskenduvad põhjas asuva Liègi ründamisele, selle asemel et purustada sissepiiratud liitlased. Liitlastel õnnestub „kotist” välja lipsata. Samal ajal mattuvad lõunas paiknevad kütusenäljas soomuskolonnid aegamööda lumme …

Sakslased jätkavad ülinappide varudega visalt võitlust, kuid iga päevaga näivad võiduvõimalused kahanevat. Abi pole ka sellest, et lõunas asuvad kolonnid saavad lõpuks kätte edasiliikumiseks vajaliku: liitlaste massiline koondumine rindejoone taga kustutab igasuguse võidulootuse [8. käik saab läbi]

[Toomas H]