Dragon.ee foorum

Mängu tüüp: sõda, diplomaatia,

Mängijate arv: 3-5

Mäng on kõige parem viiekesi. Kolmekesi mängus on neutraalne ruum liiga suur, positsioon kaarnareal suht vähetähtis ning diplomaatia kahaneb pea olematuks. Neljakesi mängus on need probleemid vähemmärgatavad, kuid samas on Lannisteri kojal selgelt parem stardipositsioon.

Mängu kestvus: 3-7 tundi, palju sõltub mängijaist, so sellest kui palju peetakse läbirääkimisi ning kas mõni mängijatest langeb kergesti paralüseeriva analüüsi küüsi, st seisundisse, kus minutite kaupa klaasistunud pilguga lauda jõllitatakse üritades välja mõelda parimat käigukombinatsiooni.

Ligikaudne hind: $45, koos saatmis- ja muude kuludega 750-850 EEK

Hinne: Kaheksa kümnest
Plussid: vaheldusrikkus (lisaks sõjale ja diplomaatiale on „vahepalaks” oksjon); kombinatsioonide ilu (üles saab ehitada elegantselt keerulisi-mõjusaid käike); lahingutulemus ei sõltu õnnest vaid ennekõike sellest kuivõrd hästi osatakse liigutada üksusi ning kuivõrd osavalt suudetakse veenda teisi mängijaid oma tegevust toetama; ilusad ja kvaliteetsed komponendid.
Miinused: sündmuste liigsuur juhuslikkus; laevastike võimsus ja raskused hävitatud laevastiku taasloomisel; suhteliselt pikk mänguaeg; nagu iga diplomaatiamäng ei sobi see mäng neile, kes kergelt haavuvad ega suuda võtta toimuvat mänguliselt.

Mängul on kaks laiendust:
Kuningate kakelung (Clash of Kings) - sisaldab hulga lisa/valikureegleid ja komponente; võib-olla kõige olulisemalt: laiendus võimaldab mängida kuuekesi. Soovitan, kui põhimäng meeldib.
Mõõkade maru (Strom of Swords) –uued valikureeglid ja komponendid (vähem kui esimeses laienduses). Lisaks iseseisev mäng nelja mängija jaoks, mis põhimängust oluliselt erineb. Uus mäng on vast isegi parem originaalist. Teisalt, see on märgatavalt keerulisem ning diplomaatia roll on väiksem mängijate arvu ja laua ülesehituse tõttu. Soovitan põhimängu veteranidele.


P.S. Ma ei ole ühtki G.R.R. Martini „Troonide mängu” sarja osa lugenud. Oletan, et loo sündmustega mängul eriti seost pole. Kommenteerige, kui olete "kodus" nii raamatutes kui lauamängus!

Ülevaade mängust

Iga mängija juhib üht suurtest kodadest (Lannister, Stark, Tyrell, Baratheon, Greyjoy). Mängu eesmärk on saada enda kontrolli alla teatud hulk linnu. Kui see ühelgi kojal kümne käigukorraga ei õnnestu, võidab see, kel on kümnendal käigul enim linnu.

Laias laastus näeb käigukord välja järgmine: 1) toimuvad sündmused, 2) kõik mängijad annavad üheaegselt vägedele käsud, 3) käsud lahendatakse teatud järjekorras.

Sündmused
On kolm pakki sündmuste kaarte. Ainult üks neist sisaldab juhuslikke sündmusi. Ülejäänud kaks simuleerivad faase, mis paljudes mängudes toimuvad automaatselt. Esimeses pakis on põhimõtteliselt kahte sorti kaarte: varustamine ja värbamine. Varustamise sündmus tähendab, et loetakse kokku iga koja kontrolli all olevad varustusmärgid (sümbolid mängulaual). Mida parem varustatus, seda rohkem saab vägesid koondada. Värbamine võimaldab luua linnades uusi üksusi tingimusel, et varustatus on piisav.

Teises sündmuste pakis on samuti peamiselt kahte tüüpi kaarte: maksukogumine ja positsioonisõda. Maksukogumise kaardiga saab iga koda raha (ehk mõjuvõimu - mis iganes termin rohkem meeldib) vastavalt sellele, kui palju ta kontrollib mõjuvõimumärke. Positsioonisõjas mängitakse ringi järjestus trooni-, mõõga- ja kaarnareal. Troonirida määrab sama tüüpi käikude lahendamise järjekorra. Troonireal esimesel kohal olev mängija otsustab mittesõjalised viigid. Järjestus mõõgareal määrab sõjalise viigi - võidab, see kes on järjestuses eespool. Lisaks saab järjestuses esimene mängija korra käigukorras suurendada lahingus oma väe tugevust ühe võrra. Järjestus kaarnareal määrab, mitut erikäsku saab käigukorras kasutada (erikäsud on reeglina paremad kui tavalised käsud). Järjestuses esimene mängija saab teha oma käskudes ühe muudatuse pärast seda kui kõigi käsud on avalikustatud. Positsioonisõda lahendatakse kolme kinnise oksjoniga – iga rea kohta üks. Mängijad otsustavad salaja palju nad on nõus positsiooni eest raha/mõjuvõimu pakkuma, seejärel avalikustatakse panused. Vastavalt panuse suurusele järjestatakse mängijad. Viigid otsustab mängija, kes on troonireal esimesel kohal.

Sündmuste lõpetuseks barbaritest. Osa sündmusi suurendavad põhjala metslaste tugevust ning teatud sündmus vallandab nende rüüsteretke. Barbarite võitmiseks peavad mängijad salajasel pakkumisel käima kamba peale välja vähemalt samapalju raha kui on barbarite tugevus. Kui barbarid lüüakse puruks, saab mängija, kes panustas kõige rohkem võtta kaardikätte tagasi mõne oma kasutatud väejuhi. (Väejuhtide kohta vt altpoolt) Kui barbarid võidavad kaotavad kõik mängijad üksusi; kõige enam aga see mängija, kes panustas barbarite võitmiseks kõige vähem. Kõige rohkem/vähem panustanu viigid otsustab mängija, kes on troonireal esimesel kohal.

Käsud
Käsutüüpe on viis: rüüstamine, rännak/rünnak, kaitse, toetus, mõjuvõimu koondamine. Igal mängijal on kokku 15 käsku: igast tüübist kolm, kusjuures üks kolmest käsust on erikäsk. Käsud on kettakujulised papitükid, mille „selg” on ühesugune ning „kõhule” on trükitud käsumärk. Mängijad panevad igasse piirkonda, kus neil on üksusi, ühe käsumärgi (mõistagi „selg” ülespoole). Kui käsud on välja jagatud, pööratakse kõik käsumärgid ümber ning käsud lahendatakse teatud järjekorras. Käsutüübid (lahendamise järjekorras):

Rüüstamisega saab ära võtta külgnevast piirkonnast rüüstamise, toetuse või mõjuvõimu koondamise käsu. Teisisõnu saab käsuga häirida teiste kodade tegevust.
Rännakuga saab piirkonnast üksusi välja liigutada. Liigutada võib osa või kõiki piirkonnas olevaid üksusi ning neid saab liigutada ühte või erinevatesse piirkondadesse – peaaegu kõik kombinatsioonid on võimalikud. Kui liigutatakse piirkonda, kus on ees teise koja üksused, saab rännakust rünnak ning toimub lahing. (vt altpoolt)
Kaitse suurendab piirkonna kaitsjate tugevust - seega on käsust kasu vaid siis, kui piirkonda rünnatakse.
Toetusega saab külgnevates piirkondades toimuvates lahingutes suurendada ükskõik kumma osapoole tugevust.
Mõjuvõimu koondamisega saab piirkonnast koguda mõjuvõimu ehk raha.

Lahing
Alustuseks lüüakse kokku kummagi poole väe tugevus. Üksusi on kolme tüüpi: jalamehed (tugevus 1), rüütlid (tugevus 2), laevad (tugevus 1). Samuti annavad teatud käsumärgid väe tugevusele juurde või võtavad vähemaks. Oletagem, et kolm jalameeste üksust ründavad tavalise rünnakukäsuga piirkonda, mida kaitseb rüütliüksus, kellele on antud tavaline kaitsekäsk. Mõlema väe tugevus on seega kolm: ühelt poolt kolm jalameeste üksust (3x1) ning teisalt rüütliüksus (2) + kaitsekäsk (1). Seejärel selgitatakse välja toetus. Oletagem, et lahingupiirkonnaga külgnevas piirkonnas asub jalameeste üksus, kellele on antud toetuse erikäsk. Võimalik toetus on seega 2, st jalamees (1) + erikäsu boonus (1). Mängija, kellele jalameeste üksus kuulub võib omal valikul, kas toetada üht lahingu osapoolt või lahing üldse toetuseta jätta. Oletagem, et ta toetab ründajat. Seega oleks seis 5:3 ründaja kasuks.

Seejärel käivad osapooled üheaegselt välja väejuhi (kaardi). Igal mängijal on seitse väejuhti. Väejuhid on kõik isemoodi: annavad väele juurde tugevust 0 kuni 3 ja eriomadusi või võimaldavad mängijal teha muud, mis otseselt lahinguga ei seondu. Väejuhti saab kasutada vaid ühes lahingus, seejärel pannakse ta kõrvale. Kasutades ära viimase (seitsmenda) väejuhi saab kõik väejuhid kaardikätte tagasi. Väejuhti valides püütakse aimata vastase valikut ning ta üle kavaldada. Oletagem, et ründaja käib välja juhi, mis lisab armee tugevusele 0 ning annab võidu korral õiguse korjata mängulaualt ära vastase käsumärgi. Kaitsja käib välja juhi, mis lisab armee tugevusele 3 ning vähendab kaotuse korral purukslöödavate üksuste arvu. Seis koos juhtidega on 5:6. Oletagem, et ründaja on esimesel kohal mõõgareas ning kasutab privileegi: kord käiguskorras suurendada lahingus väe tugevust ühe võrra. Seega on lõppseis 6:6. Sõjalise viigi võidab mängija, kel on mõõgareal parem positsioon ehk antud juhul ründaja. Kaitsja rüütlid taganevad ning ründaja korjab laualt kaitsja mõjuvõimu koondamise käsu.

Diplomaatiast
On väidetud, et mängus ei ole diplomaatial erilist tähtsust. Mõistagi sõltub mängijaist, kui palju nad läbirääkimistele rõhku panevad. Samas, nelja-viie osavõtjaga mängu on minu kogemuses raske kui mitte võimatu ilma diplomaatiata võita. Olen näinud ka mängu, kus võitja ei sõdinud kordagi ühegi kojaga, st mäng võideti puhtalt osavate kokkulepetega. Üldiselt muidugi lahingutest ei pääse: reeglina saavad teised mängijad aru, milline kokkulepe tähendaks võidu käest andmist ning keelduvad sellest.

Teisi mängijaid võib igal ajal püüda ära rääkida. Mängu piires võib kokku leppida kõiges, kuigi minu arvates tuleks vältida pikaajalisi ulatuslikke kokkuleppeid (a la liitlassuhted mängu lõpuni). Selliste kokkulepetega võib võidu kergelt käest mängida, samuti vähendavad need oluliselt diplomaatia rolli mängus. Mängutehniliselt on kokkulepetele vaid üks piirang: teisele mängijale ei tohi näidata, milline käsumärk tegelikult maha pannakse. Kõik muu – sh hämamine, JOKK, valetamine, reetmine jms - on lubatud. Minu kogemuses on mängijad siiski üsna „kõlbelised” ning seda puhtpragmaatilistel kaalutlustel. Reetmine võib mõistagi anda hea võimaluse võiduks, kuid seda pannakse tähele ja jäetakse meelde. Pole hea toon kanda mängusündmusi ühest mängust teise. Nt hakata eelmise mängu reetmise eest kätte maksma. Samas, mängija mängustiiliga – sh asjaoluga, kas mängija peab kokkulepetest kinni - paratamatult arvestatakse. Kui mängija piisavalt palju „vaipa alt ära tõmbab”, siis ühel hetkel ei taha keegi selle mängijaga kokkuleppeid teha. Kokkulepete puudumine tähendab troonide mängus reeglina sõda. Pole vaja seletada, mida tähendab sõda kõigi naabritega…


Pilte ja muud täiendavat infot mängust saab nagu ikka

Lühikatke mängust

Oleme pronto eksemplari nüüd juhuslike mängude raames kõvasti ekspluateerinud. Üldjoontes on Udutondi pikale jutule vähe lisada. Võib-olla ainult selliseid üldtähenduslikke märkuseid. Esiteks on mängu lahinguosa väga Diplomacy moodi: selle vahega, et otsinguruum -- st võimalike käikude arv -- on viidud nii suureks, et (minu ajus) puudub võimalus mängu käiku üksipulgi pikemalt ette näha.

Mulle väga meeldib see, et võimalike käikude arv on ära piiratud kolme samaliigilise käsulitriga, mis paneb pidevalt lahendama küsimusi -- kui ma siit kaitsen, kuidas siis seda teiste ala toetada jne. Ühtlasi on mängu oksjoniosa väga nauditav (see koht, kus kõik oma võimu mängu panevad ja otsustavad, et mis real keegi mis järjestuses on).

Udutondi etteheide suure juhuse osakaalu osas mind väga ei häiri: st see on juhuslikkus, mida tuleb igal sammul arvesse võtta ja mõnikord tõesti on nii, et kõik värbavad, aga vägede varustatus on sedavõrd kehv, et kõigil on kaks-kolm armeed ja ulutakse omaette, et linnad täis ja punktid lähevad raisku.

Mere suur tähtsus on samas häirima hakanud: kui ikka oma rannikut kaitsta ei õnnestu (vaenuvägi sellest üle sõidab), on mäng sisuliselt käest ära läinud ja tuleb ranniku valdajaga väga põhjalikult läbi rääkida ja teda kuidagi imelistel viisidel oma liitlaseks saada. Sadamareegel tuleb ilmselt lähiajal katsetamisele võtta.

Üks teine asi, mis väga ei istu, on mängijate (minu meelest) veidi ebavõrdsed algpositsioonid: see tähendab, et kahe laevaga alustanud tegelinskitel õnnestub meri tihti alguses oma kätte haarata ja sealt kõiki hirmsal kombel tüütama hakata. Greyjoy näiteks sõidab viie mängija mängus alguses Lannisteride rannikul olevast laevast kerge vaevaga üle ja seejärel võib soodsa värbamise korral hõivata ka Starkide lääneranniku. Samas oleme sellised hobimängijad kah, et kogemust vähe ja pea laiali otsas.

Samuti kinnitan seda, et see ei ole mäng, mida saaks mängida inimestega, kes seda mänguliselt ei võta. Piiratud ressursi tingimustes kitsal laual on alati keegi, kellest üle sõidetakse ja see on antud mängu raames pikaajaline protsess ning kui diplomaatiline loovus ka parajasti ei voha, võib mäng päris nõmedaks kujuneda. Ühesõnaga keegi saab peksa ja võimalik, et see oled sina ja kuidagi pead seda ka nautima

Kokkuvõttes: Kui arvestada mänguaeg kinopiletitesse, oleme selle mängu üsna mitmekordselt tagasi teeninud. (Mitte, et me laenus mängu eest kuidagi tasunud oleks või...)

Siit ka küsimus: kuidas selle võimuga on? Kas peab hoidma nähtaval, et oksjoni ajal oleks mingi alus mille põhjal pakkumisi teha või hoida salajas ja igaüks peab ise järge palju kellegil hetkel võimu on (mis näiteks viie mängija puhul läheb üsna keeruliseks)?

Ahjaa, mäng on hea, laevastiku liigse võimsusega olen nõus.

Oksioni algul võib reeglite järgi küsida, kelle kui palju on. Me oleme seda teinud. Jääb ära mõttetu võimu peitmine igasugustesse topsidesse või taskutesse, nagu mõni.
Laevastik ongi võimas, mis teha

Kellel huvi mõõkade maru vastu: hillep.wordpress.com
Kellel baasmängu vastu ostuhuvi, võib ühendust võtta, kui e-bay'st ei viitsi tellida.

Ära muretse: varustamist mängisime ikka normaalselt ja Diplomacy erinevused on kõik väga õiged tähelepanekud (ma lihtsalt pole Diplomacy lauda ja reegleid aastaid näinud).

Tegelikult on mul ka küsimus: millised on need sadamate reeglid? Saan aru, et suvalisele rannikualale saab ehitada sadama mingitel tingimustel (power?) ja siis sinna laevu värvata. Mis konksud seal on? Eeldan, et kahe rannikuga maa-aladel on kriitiline, et kummal pool sadam asub... Kas sadamasse saab rünnata? (pigem jah) Sealt välja toetada? (ilmselt mitte)