Toidu pakendamine

[Ocazy]

Jälle mina. Kohtasin eile huvitavat asja: 19. saj. pärit metspähkli koorest ja metallist valmistatud medaljon hambaorkide kaasaskandmiseks.
Ja siit küsimus: miks oli vaja 19. sajandil hambaorkide hoidmiseks metspähkli koorest ja metallist medaljon valmistada, kui olemas oli juba rahakott, lahtikäiva otsaga jalutuskepp, prillivutlar, sigaritoos, tikutoos, vöökott, tasku, mütsivoodri serv, minupärast kasvõi saapasäär ja kellakapsel rääkimata tohust märsist ja puust heeringakarbist?

[Andrus]

Sest ükski nimetatud koht ei ole "mõeldud" hambaorkide kandmise jaoks?

Ka tänapäeval on olemas sellised asjad nagu peenrahakott ja plastikaarditasku paralleelselt neid kõiki mahutavate "universaal" rahakottidega. Ja mütsivoodri vahel võib ka raha kanda:)

Ärgem alahinnakem detaile ja spetsiifilisi esemeid. Ka viikingajal kandis üks naine oma nõelu nõelatopsis ja teine varrukasse torgatult.

Isiklik mugavus, mood, peenutsemine, püüd erineda jne. Pole midagi uut päikese all.

[Kristjan Oad]

Hercule Poirot'l, kelle Christie 19. sajandi lõpust alates tegutsema pani, oli kah eraldi vuntsikamm. 19. sajandil on alust Põhja-Ameerika ja Lääne- ning Kesk-Euroopa kontekstis juba rääkida tööstusühiskonnast, koos tõepoolest moe olulisuse, kasvava individualismi ja elanikkonna koondumise-kasvamise läbi võimalikuks saava väga spetsiifiliste nišikaupade turuga.

Meile jõudis selline maailm pärast paari inimpõlve vaikset imbumist pärale nii pärast Teist maailmasõda.

Kuigi ka 19. või 20. sajandi alguse inimesi saab taaskehastada, on siin jutt ikka noorema rauaaja kontekstis käinud. Selle ajaga on 19. sajandi tööstusühiskonna paralleelid muidugi asjakohatud. Agraarühiskonnast (kasvõi Eesti omast - selles võtmes oleme heas seisus, võrreldes näiteks inglastega) üht-teist saab, materiaalse poole pealt rohkem, kui vaimse, ent sedagi pärast väga urgitsevat analüüsi.

[Ocazy]

Nagu isegi aru saada võid, ei ole vuntsikammil ja metspähkli koorest ning metallist valmistatud medaljonil suurt sittagi ühist.
Ja seda, et pronksiaja mees pakkis oma teemoona samasse kotti, millega ta oma ori möödunud nädalal kanasitta külanõia juurde vedas, mina ei usu
Huvitav, et mõnel juhul haigutab Sinu jutus 11. ja 19. sajandi vahel ületamatu kuristik, kui teises jutus on need ajstud üksteisest vaid kukesammu kaugusel?

[Bernard]

"Aga Siim Kallas varastas kümme miljonit!"

E. Savisaar


Küsimus jääb ka mis on hambaorkide hoidmise medaljonil ühist toidu pakendamisega?


Vastates sinu küsimusele:
Seda medaljoni polnudki millekski muuks vaja kui, et lihtsalt šheff asi oli. Vene hümn graveeriti ka riisitera peale - riisitera võib hiinlase sita sees olla küll.


Demagoogia on lahe.

[Ocazy]

Ühist leian siin niipalju, et tegemist on eriotstarbelise pakendiga, mis tundus kasutamiseks väga mugav. Ilmselt oli siis asjanduse omanikul tungiv vajadus hambaorke kaasas kanda (meditsiini areng oli nagu ta oli). Seal sees olid hambaorgid, mis käisid kahest osast kokku, "tera" ja "pide". Tundus tänapäeva mõistuse jaoks lihtsalt kohutavalt keeruline olevat, arvestades, et kogu see kupatus oli valmistatud käsitsi. Ja siit tekkis tahtmatult paralleel teiste vanaaegsete eriotstarbeliste pakenditega, mida väljakaevamistel pole leitud ja seetõttu võibolla olemas pole olnud.
Et siis ilmselt veel demagoogiat.

[Kristjan Oad]

[Ocazy]

12. sajandil oli Eesti alal elanud maaharimisest elatunud inimese mõttemaailm selline nagu ta oli, kahjuks ei suuda seda keegi taastada. Elatusallikad ja eluks vajalik põllumajandustoodete kogus aga küllaltki erinev 19. saj. talupoja omast.
19. saj põllumajandusest elatuv inimene oli läbinud 800 aasta pikkuse pärisorjuse perioodi, mille vältel ta oli sunnitud enamiku oma toodangust mõisnikule andma. 19. saj., pärast pärisorjuse kaotamist, läks enamik teenistusest kinnisvara soetamiseks võetud laenu katteks.
Maainimesed elasid 19. saj. suhtelises vaesuses võrreldes linnas elavate kaupmeeste ja käsitöölistega. Enamik talus vajalikke esemeid valmistati ise käepärastest ja odavatest materjalidest.
12. saj talupoeg tootis põhimõtteliselt vaid enda jaoks ja tegeles lisaks veel suuremal või vähemal määral muude elatusallikate otsimisega (naabrite röövimine näiteks). Paljud ristisõjaeelse aja talumehed omasid mingisugustki sõjavarustust. LeItud hõbedaaarete hulk annab tunnistust küllaltki suurest varast, mis tol ajal inimeste käsutuses oli, tuli see siia siis kas rauakaubanduse või röövkäikude kaudu. Sõled, käevõrud, igasugu muud ehted, mis 12. saj. laialt levinud, olid 19. saj alul talupoegade seas ilmselt suur haruldus.

[Tindome]

Mulle nii meeldib see, mida Ocazy räägib!
Samas, ilmselt seepärast ei olegi väga vanade aegade (noh, "väga vana" on väga suhteline mõiste, eks - aga aega 1700+ taaskehastada tundub kirjalike allikate paljususe tõttu märgatavat lihtsam olevat) taaskehastamine mulle kunagi imponeerinud. Kuna teada, kuidas mõeldi, on üsna võimatu, ja kui loovmõtlemine on samas taunitud... jääb järele pisut kitsavõitu maailmapilt minu pilgu jaoks.

[Lenoore]

Palju juttu teemal kuidas on õige ja kuidas on väär.
Peab ikka tublisti vaeva nägema, et ridade vahelt välja sõeluda see kuidas keegi tegelikult ka toitu pakendab.
Sest juttu teemal 'kuidas asjad ikka olid' saab ju puhuda lõputult pea igast teemast.

[Kristjan Oad]

Paraku pean nii kirjalike kui arheoloogiliste allikate valguses Ocazyga suisa et igas punktis rohkem või vähem kas eriarvamusele jääma või nentima, et mingit tõika on rõhutatud konteksti arvestamata. Või siis ei puutu välja toodud tõik üldse teemasse. Aga säänne vaielung leidku aset kasvõi Mütofestil, ei muutu sellest midagi, kui siin argumente ritta või riita laduda.

Hilise muinasaja nägemine rohkem või vähem "kuldse kunglana" on emotsionaalselt muidugi arusaadav. Kesk- ja uusaja nägemine (või näha tahtmine) rõhutatult kohutava ajana niiväga arusaadav ei ole, aga ju tuleb põhjusi otsida jakobsonliku valgus-pimedus-valgus kronoloogia äärmuslikust lihtsusest ehk meeldejäävusest. Neli põlvkonda kordamist on ka paras kinnistumise aeg.

Toidu pakendamisest: kasetoht on noorema rauaaja taaskehastamise juures endiselt alakasutatud. Tehkem.

[Ocazy]

Täiesti kindlasti võivad minu järeldused ja mõttekäigud olla ekslikud. Ma nimetaks seda pigem arutluseks kui vaidlemiseks mis minu puhul ajendatud vaid ühest sellisest pisiasjast nagu nahast seljakott (see lihtsalt meeldetuletuseks)
Aga halvaks, väärituks või rõhutatult kohutavaks ei pea ma ühtegi perioodi ei Eesti ega maailma ajaloost, elan ka praegu täitsa hea meelega ja päevi nautides

[Kristjan Oad]

Ma ei kujunda kindlat seisukohta seljakottide materjali osas enne, kui olen katsetanud raudturviste jms läbisaamist tohust kotiga.

[Mutabor]

[Ocazy]