Postitas Zeek 10:36 25. Jaan 2010
Alari seletas taaskehastamise poole üsna hästi lahti. Tõepoolest ei ole taaskehastamise PÕHILISEKS väljundiks rahva lõbustamine...see on pigem kas fun-boonus või raske töö üldlevinud müütide kummutamisel ja rahva harimisel (erinevad üritused on erineva suunitlusega). Eksisteerib eksperimentaalarheolooge ja taaskehastajaid kes (eriti avalikel) üritustel (s.t. publikuga üritustel) ei käigi või siis valivad väga hoolega kuhu nad lähevad ja miks. Nende jaoks on tunduvalt olulisem see uurimise ja järgitegemise pool. Ehk siis ei saa taaskehastamise puhul otsustada ainult selle järgi, mida kuskil laadal või kogunemisel näed, samas kui larpi puhul väljendubki kogu mängu võlu (ja tehtud kodutöö) mängul. Ka on mõningane vahe ajalisel pühendumisel. Enamus larpe ei eelda aastatepikkust tööd mingi kindla, sageli väga spetsiifilise teema uurimise kallal, samas kui suurem jagu taaskehastajaid just sellele pühendubki, sest sedasorti teadmised ja oskused ei teki (kahjuks) üleöö.
SCA-st
Ametlikku rakukest Eestis jah jätkuvalt ei ole, kuigi eri aegadel on siin olnud erinev arv SCA liikmeid.
Kes on nende ajalugu lugenud teab, et asi sai alguse mõned aastakümned tagasi tudengite kostüümipidudest, millele aja jooksul ajalootruum taotlus taha on tulnud. Praeguseks on SCA-s ka ajaloolisi, arheolooge ja taaskehastajaidki kes seal "aega maha võtmas" käivad. SCA ei sea oma liikmetele just kuigi palju piiranguid, ajaline piirang on Rooma langusest 17 sajandini, igaüks valib omale "persona" keda kehastada, personasid võib olla mitu ja seda võib aja jooksul ümber mängida. Persona võib ametlikult omada vappi ja ametlikku nime jne, milleg akaasneb paras bürokraatia, aga võib ka omada 5 rõivakomplekti ja olla igal üritusel erineva aja riietes. Soositakse rollis olemist ja rüütellikke kombeid, sisemisest reeglistikust (ja ameerika bürokraatiast) tuleb kinni pidada. Neil on üsna põhjalikult välja kujunenud tavad ja kombestik mida SCA liikmed austavad ja mida kõigil õppida ja järgida tuleks kes asjaga pikemaajaliselt tegeleda tahavad. Aga üritused on lõbusad, inimesed on toredad, seal on palju neid, kellelt palju õppida, vastastikune abistamine, toetamine, õpetamine on üldlevinud, tegu on nagu suure perekonnaga kellel on sugulasi üle kogu maailma. Võin neid üritusi soojalt soovitada, nende kroonimispidustused on tseremoonia omaette. Uustulnukatesse suhtuvad nad soojalt ja abivalmilt, igal SCA rakukesel on oma chatelaine kelle tegevuseks ongi eelkõige algajad otsa peale aidata. Üritades seletada lihtsal kujul mis SCA on siis ei ole see lihtne....seda võiks ehk nimetada rolli mängimist soosivaks ja ajalugu romantilisel viisil ent uues kuues eelkõige enese lõbuks esitades/mängides. Ei püüta üksüheselt taastada või läbi mängida olnut, pigem korraldatakse uusi asju vanal moel... Rõivastus võiks olla ajastuline, kuid suur osa nende riietusest on masinõmmeldud, sageli mitteajastukohastest materjalidest, esineb fantaasiaelemente, tuleb ette, et algajad on väga algeliselt riides. Euroopas on rõivapool palju tõetruum kui Ameerikas.
Mütofestist. Mütofest ei ole ju seadnudki eesmärgiks olla taaskehastav ettevõtmine? Pigem on püütud ühele platsile kokku saada taaskehastajad ja rollimängijad. Ja kas ühise autentsusstandardi kehtestamine on sellisel juhul mõistlik? Sest rollimängijate ja taaskehastajate arusaam autentsusest on paratamatult erinev, juba lähtuvalt nende tegevuse eripärast. Kust jookseks siis see piir? Alandame taaskehastajate nõudmisi või tõstame larparite omi? Nõuame kõigilt sama palju kui taaskehastajatelt, ehk siis suurt pühendumust nii ajas kui rahas kui ajaloolistes teadmsites samas kui neil seda tegelikult ju ilmtingimata HÄDAvaja ei ole? Sest taaskehastajate mõistes adekvaatse rõivakomplekti kokkusaamine ei ole ei odav, lihtne ega ka kiire ettevõtmine. Alandame taaskehastajate nõudmisi et nad larparitega kokku sobiks? Enamusel kes välja tulevad on ju riietus olemas...ja mida see siis neile annaks? Ja need, kes on tahtnud rolli mängida ja eelkõige larparite hulka sulanduda on seda ju ka alati teha saanud?
Minu isiklik arvamus - kui ei ole ilmtingimata vaja, ei ole mõtet nõuda inimestelt ületamatute raskuste ületamist. Pigem tasuks leida variante, mis vastavas olukorras optimaalseimad oleksid. Kui inimene mängib rolli kord aastas (ja ei ole 100% kindel kas ta seda ka järgmisel aastal teeb), on 16 aastat vana, elab vanemate rahakoti peal, siis kas ta PEAB tellima umbes 10 000 maksma mineva korraliku rõivakomplekti või veetma päevi, kuid, võibolla ka aastaid uurides, otsides ja käsitsi õmmeldes. Või võiks ta ikka jääda soovituslikult väljanägemiselt enamvähemgi pädeva (ent mitte taaskehastajate standardile vastava) riietuse juurde mis on tõenäoliselt masinaga õmmeldud ja mitte 100% materjalidest? Ja larpi puhul rõivastandardi on ju alati määranud GM-id? või ei ole? Minu arusaamist mööda on GM ju jumal, kes keelab, käseb, poob ja laseb ja ütleb mida selga panna ja mida mite... ja sellel ei pruugi taaskehastamisega midagi pistmist olla...
Ehk siis erinev eesmärk tingib erineva rõivastuse, aga kas see on halb?
"nil volenti impossibilis est"