Trexxx, jään esialgse arvamuse juurde, pean Su arusaama kandmisest, vahetamisest ja pesemissagedusest liigselt mõjutatuks tänapäeva võimalustest ja harjumustest. Võimaluse korral võis lisakomplekte olla, ent lihtsal maad mitteomaval tööjõul, nö. keskmisel inimesel pigem mitte.
Rõivahooldustööde aega annab ühitada rõivaomaniku tubaste tegevustega. Pealegi, tubane talv oli aeg, millal kõik töövahendid (ja ka riideid võime antud kontekstis siia lugeda) suviseks põhitööhooajaks ette valmistati. Elementaarne.
Eraldi piduriiete olemasolu iseenesest oli juba jõukuse tunnus. Peremehel, -naisel juba kindlasti olid.
Kaks allikat, Vabaõhumuuseumis töötanud etnograafi (aga nimi ei meenu) kommentaar ning ka siinarutatava uurimuse allikates viidatud raamat "Vat kostade det?" kinnitavad, et töölise hooajapalgast üks osa maksti rõivastes - Rootsi allika puhul oligi vist paar pükse. Tegemist ei olnud garderoobitäienduse, vaid hädavajadusega kulunu asendamiseks.
Üks vähem tõestatav mõttelend kah: miks olid õmblused sellised, et rõivast võis kanda mõlemat pidi? Hüpotees: võimaldamaks kanda mõlemad poole talumise piirini määrdunuks (mitte väliskeskkonnast, vaid just ihust). Pesemine on tülikas ettevõtmine - ja kulutab kallist kangast. Kaks korda harvemini pesemine pikendab eseme eluiga.
Aga ülirikkuri atribuutikat kandes on see kõik muidugi madal, rõve ja mõttetu.
Ocazy: täna on kõik materiaalne võrreldes agraarühiskonnaga imeliselt odav. Küsimus ei ole selles, et täna ju lihttööline ei käi kümnetuhandese särgiga ringi - kui odavamalt polekski võimalik, siis käiks, ent särk oleks (vana)isa vana, seitsme lapiga ja kulunud.
Odavaima valiku hind oli oluliselt kõrgem. Tegemist ei ole lihtsa väärtuste suhteskeemi ümbertõstmisega, tegemist on hoopis teise paradigmaga, kui me räägime inimese loodud toodetest.
Kõhutäis ja mingigi särk seljas oli eesmärk omaette. Inimesed omasid märksa vähem asju. Tarbimisühiskond on väga uus nähtus.
Väga tore, et on tekkinud säherdune diskussioon.