Kiruvere reeglitest

[Trexxx]

[Ocazy]

Tundub, et siin on midagi rohkemat, kui paljas arutelu. Äkki Sa Trexxx peaksid kellegagi kaklema?

[Trexxx]

[Andrus]

[Kristjan Oad]

[hinricus]

Trexxile funist. Isiklik maälestuseheietus. Tegin endale kord pandla. Olin käinud fondis vaatamas, üritanud joonistada ja mustrist aru saada. Seda arusaamist mööda siis tegingi oma rekonstruktsiooniversiooni. Kandsin selle pandlaga vööd ja olin mõnda aega rõõmus, rahul ja võibolla uhkegi. Mingil ajal vaatasin fondis veel seda leidu, mille järgi ma oma pandla olin teinud. Ja sain aru, et ei olnud aru saanud, polnud paljutki tähele pannud. Natuke sain olemasolevat ümber viilida ja väheks ajaks nagu käis kah... aga ikka oli tahmine teha uus, uue arusaamise järgi. Muidu ei olnud enam fun. Nii tegingi. Sai hea, on siiani. Vana müüsin mingile rootslasele maha.
Kui asjaga tegeleda, uurida, siis on loomulik, et mõte areneb ja on vaja teha uusi asju. Juhtub, et mõned vanad ei ole enam piisavalt lahedad, et oleks fun. Eks Kiruvere reeglitesse jõuavad uued nõudmised siis, kui juba mitmed inimesed mitu aega on näinud , et peaks...
Kõik see asjade tegemine on ju ka oluline osa taaskehastamisest kui hobist. Ja keegi ei käsi tingimata taaskehastada ülejõu jõukurit.

[Trexxx]

Kristjan - sinu formuleering on üldiselt paikapidav.
mis puutub alepõllundusse jne. Siis siin lisaksin paar tähelepanekut.

Mängu teooria ütleb meile järgmist: mäng on tegevus mis on piiratud ajaliste ja ruumiliste piirangutega ja milles osalejad alluvad mängus kehtivatele reeglitele. (parameetreid on veel, kõiki peast ei mäleta. otsige -sellest on kirjutatud päris palju raamatuid.)

Seega: Kiruveres toimuv on mäng. Me mängime seal viikingeid. Publikule kes tuleb värava tagant piletiga ja Publikule kes on seal kui osalejad. Me oleme oma mängus niivõrd püüdlikud, et kui võimalus tekib teeme kisklaudadest tünne. vmt.
-------------------------------
Kui nüüd rääkida (ale)põllundusest jne. Siis kui paljud meist on tegelikult heina teinud (käsitsi), lehmi karjatanud, kartult võtnud, kühveldanud lehmasitta laudast välja, maad kaevanud, poegivaid vasikaid vastu võtnud jnejne. igapäevaselt talutööd teinud? Pakun, et mitte paljud - lõviosale kuulub tõenäoselt mõtteline osa korterialusest pinnast.

Nende määratluste kohaselt on 90% osalejatest lihtlabased "linnaviikingid" kelle arusaam autentsusest piirdub pidulauas õlle kaanimise ja ajalooraamatutest endale sobivate jublakate jaoks vihjete otsimisega...
ehk siis kokku võetuna: Seal üritusel me mängime töö tegemist. - nüüd võiks selles valguses ka mõelda milliste reeglite järgi me mängime. Milline on selle tegevuse mis me seal teeme eesmärk?
Kas me tahame, et mäng oleks populaarne?

laske tulla, väitke vastu.

[Irve]

Rootsis on täiesti sinnamaani jõutud, et on turistile vaadata viikingitalud päris loomadega. Kui pikkmajade vaimustusest veidi üle saadi.

[Trexxx]

Meenub päris mitu disovery analoogset filmi kus katsealused elavad:
Victoria ajastu inglise maamajapidamises
selles samas ajastus(?)mõisas
Austraalias asunikena
Ameerikas asunikena
Teise ilmasõja ajal inglise kodanikena kuskil poollinlikus keskkonnas (mingi väikelinn tõenäoselt
Siis oli veel see Amundseni ja Scotti vaheline pooluseralli mida nad katsetasid.

Tõenäoselt on neid veel.
Mis puutub viikingitaludesse siis nende eesmärk on hariduslik. Nimelt ei saa gümnasisitid muidu oma tunnistust kui nad pole oma (ajaloo?) praktikat mõnes sellises elava ajaloo keskuses ära teinud.
Neid on erinevaid. (valdavalt paistab olevat nii, et keskuses töötavad inimesed ja praktikandid siiski päriselt selles keskuses ei ela 24/7) lapsed on päeval praktikal ja lähevad ööseks koju/või keskuse majutuskohta. Töötajad panevad peale kella 17 papud varna ja lähevad telekast jalkat vaatama jnejjne.) Et siis järgmine hommik taas muinasrõivad seljas paati tõrvata või kaussi treida...

Filmitud eksperimentide puhul muidugi ei ole mingit kahtlust selles, et uuritakse inimesi, sest kogu varustus on osalejatele eksperimendi korraldaja poolt.

Ja noh on veel igasuguseid piiranguid - nagu näiteks ei näidata loomatappu filmis jne. ehk siis eetilised kaalutlused. Seega ei saa ka neid päriselt 100% autentseteks pidada.

[Kristjan Oad]

Aga mul tekkis hoopis selline küsimus:

miks on nähtavad käekaitsmed keelatud, kui siinsamas sai ju järeldusele jõutud, et mähisest (ja selle sees olevast jäigast materjalist) koosnev kaitse on Kiruveres elustatava perioodi jaoks igati tõenäoline lahendus? Torbikukeelu ideest saan aru - ent sai ju vaieldud ja leitud, et käe mitte turvistamine tol ajal on üsna kahtlase väärtusega väide. Ning käekaitsme tehnilisest lahendusest on ju piltegi, tolsamal kuulsal vaibal.

Selles mõttes, et käemähist me ju muidu ei kannaks, keriksime selle ümber küünarvarre justnimelt käe kaitsmiseks võitluses. Sestap on kohatu rääkida "varjatud käekaitsmest".

Pakun sellist konkreetset lahendust: sätestada, et lubatud on (lisaks peidetud tänapäevastele) vaid selline käekaitsmelahendus, koos vastava kujutisega Bayeux vaibalt. Kõik detailides erinevad rekonstruktsioonid, mis ühe ja sama ajaloolise allika põhjalt ja sellega välimuselt sarnaseks jäädes tehakse, saab lugeda erinevateks tõlgendusteks. Ning neid kõiki saab üritusel niivõrd-kuivõrd eksperimentaalselt katsetada (mõõgad siiski nürid).

[Andrus]

[Kristjan Oad]

[Andrus]

Nüüd närid küll juba tähti kohe kahe suupoolega:)

Minu arvates mõistame mõlemad, mida Kiruvere reeglid peidetud käekaitsmete all mõtlevad. Käemähis on riietusese, võibolla Eestis mitte nii levinud ja seetõttu meil taaskehastamises ka mitte nii populaarne, kui näiteks Lätis. Ka vaid jalamähis, ilma mingite lisadeta, kaitseb ju jalga. See aga ei tee teda jalakaitsmeks, vaid endiselt on tegu riietusesemega, mis katab ja/või mida saab kombineerida peidetud militaarotstarbelise kaitsmega.

[Kristjan Oad]

Pigem olen täpne ja vaatan iga sõna tähendust. Erialane kretinism, mis teha

Vaidlus käib nüansi üle, ent selle nüansi sõnastatus näitab, millisest arusaamast lähtutakse.

"Varjatud kaitsmed" viitab seisukohale, et käsitletaval perioodil käekaitsmeid ei kantud ning soovides neid täna ohutuse pärast kanda, peavad need olema varjatud. Siin sisaldub nentimine: meie täna nüride relvaimitatsioonidega sporti tehes tunneme vajadust kätele kaitsmeid panna, ent nemad tollal üksteist päris relvadega haavata/surmata püüdes seda vajadust ei tundnud.

"Bayeux-stiilis kaitsmed" viitab seisukohale, et käsitletaval perioodil peeti käte kaitsmist vajalikuks ning Bayeux vaibalt (ja ka Gugeri matusest) teame, et käsi kaitsti mähis-liku lahendusega. Kuna muid käekaitsmelahendusi sellest perioodist teada ei ole, ongi see ainuke lubatav. Lisaks sobivad muidugi ka gambesoni- ja/või rõngassärgivarrukas.

Sina mõistad ja mina mõistan, milline konstruktsioon faktiliselt juuli alguses Paunküla veehoidla kaldal OK on. Ent sõnastus "kaitsmed peavad olema varjatud" jätab niisama lugejale/potentsiaalsele osalejale paraku mulje, nagu ei tunnistaks Kiruvere autentsuskomitee käte turvistamist Bayeux vaibal kujutatud moel piisavalt autentseks.

Mõistan, et käekaitsmekeelu mõtteks on "torbikute" pildilt kaotamine. Miks mitte siis nimetada lubatud variante, nagu gambesonivarrukas, rõngassärgivarrukas, mähis? Selliste spetsiifiliste reeglite puhul tuleb liigne abstraktsus pigem kahjuks - konkreetselt lubatud lahenduste loetlemine aitab kindlasti reeglite eesmärki paremini täita. Ning, hästi valitud segmendiga Bayeux vaibast saab illustreerida nii soositud kiivri-, kehaturvise- kui jäsemekaitsmetüüpi.

[Andrus]

Vastasin varjatud turvise teemasse, kuna tegu on endiselt laiema teemaga.

Ühesõnaga, arvan, et reegleid ei pea ümber sõnastama.