Ja ehk jagad siis nimetatud meeste muljeid?
Huvitaks just viikingivõitlusega tegelenu, kuna jaapani mõõga puhul kilbitehnikatest minuteada eriti rääkida ei saa. Samuti ei ole hetkel küsimus tänapäevases käsitsivõitluses või noavõitluses, vaid just muinasaegse lahingu rekonstrueerimises, kus sageli võis kilp olla sõdalase ainuke kaitsevarustus.
Varjatud turvis on igaljuhul etem, kui ilma turviseta. Kui muinasaegne mees oleks saanud minna poodi plekki ostma, siis oleks ta selle ka kindlasti endale ümber riputanud. Valsgarde või mõne muu leiumaterjali järgi võib ju oletada, et ka käsi-jalgu kaitsti millegagi ka muinasajal. Aga valdavalt siiski millegipärast mitte. Võtta nii enesekindlalt aluseks tänane kogemus kasvõi modernse käsitsivõitluse alal ja "nõuda" ajalooliselt sõdalaselt praegu meie arvates vajaminevaid turviseid on üks tee. Vaadata allikaid, leide ja kujutisi ning võtta aluseks, et tollased sõdalased siiski teadsid mida tegid, on teine tee.
Olen teadlik, ett külmrelvadega peetud sõjas raiutakse otsast ka käsi ja jalgu ning et rivi lagunemisel on mäsu. Rivitehnikast ja lahingumäsust vast siin teemas ei tasuks arutama hakata, läheb jälle mölaks kätte. Lisan vaid, et isiklik mulje räägib suti erineva lähenemise kasuks, kui räägime lahingurekonstruktsioonist ja mitte turniiri-stiilis sportvõitlusest.
Pigem tekib mul küsimus, kas diskussioon siinsel platvormil on ülepea võimalik. Kummaline on, et "meile autistidele" pannakse tavaliselt süüks erilist sallimatust. Siiani on siin drägonis just aga oponendid laskunud kõikvõimalike võteteni, mis neile au ei tee. Võime jäädagi õiendama ja ennast ülistama oma suurepärase kogemuse-teadmise-tunnetuse vallas. Või siis proovida arutada asju edasi.