Lee, kes on küll taaskehastamisest valgusaastate kaugusel (seda põhiliselt ajapuuduse tõttu), pruugib reeglite koha peal korraks veel suud, sedakorda loodetavasti teemas püsides. Antagu mulle minu võhiklikkus ja pragmatism ette andeks, aga reeglitest ja nende koostamisest ja rakendamisest oskan ehk mõnest teisest pisut enam pajatada.
Tehtagu enne reeglite tegemist ja nende üle vaidlemist selgeks:
1. Millisel eesmärgil korraldatakse laager: kas eluviiside taaselustamiseks kõigile huvilistele või ühe seltskonna meelelahutuseks, kas eluviisi reaalilähedaseks kajastamiseis või eelkõige võitluskunstide praktiliseks harrastamiseks. Sealt edasi tuleks määratleda, kes üritusele pääsevad - kas kõik, üksnes sõbrad-tuttavad või peaks korraldajalt eelnevalt kutse saama.
2. Eluviisi taaselustamise ja kehastamise puhul olen ka võhikuna nõus et tegelaste väljanägemine kõne ja käitumine võiksid olla võimalikult ajastutruud. Samas, mida igapäevases külaelus või veel hullem - pidusöömingul nt. lahingu jaoks mõeldud käe- ja kubeme-
kaitsetega peale hakatakse??? Pigem tuleks sel juhul riiete alla voorusevöö eelkäija sokutada
Seega konkreetselt lahinguvarustust puudutavate detailide pinnal lahingut mittepuudutavates ühistegevustes osalemise keelamine tundub vähemalt mulle ebaproportsionaalselt karm. Neid ebasobivaid esemeid ei peaks aga siis tõepoolest külavahel kantama.
3. Edasi, lähtudes tervest mõistusest ja praktilisest meelest tuleks läbi arutada, kus kulgeb praktilise võitluse juures piir autentsuse ja ohutuse vahel. Ehk siis kas ikka enese kehalise terviklikkuse kaitsmisel XXI sajandil on primaarne selle tervise kaitsmine kui tulemus või see, milline sealjuures täpselt (kuni varbaküünte lõikamiseni kaasaegsete maniküürkääridega või tehes seda varba äralõikamisega riskeerides nt. autentse pistoda või väikeste lambaraudadega) X sajandil välja nähakse. Kui praktika näitab, et nt. käevigastused on kerged tulema, oleks mõistlik kusagilt autentse koti põhjast võib-olla mitte nii autentne, kuid samas mitte ebavõrdset eelist andev käekaitsevahend selleks ajaks välja võluda ja selle kasutamisest mitte nii suurt numbrit teha. Selge piir jookseb siin ilmselt mitteautentse edevuse, lubamatu eelise ja lihtlabase esmaspäeval-pean-jälle-kontoris-kaubanduslik-välja nägema vahel, sest kui nt hobist tulenevad vigastused töövõimetuslehele viivad, ei ole see mitte kuidagi tore ega eesmärgipärane.
Kusjuures ääremärkusena: ilmselgelt oleksid X sajandi sõdalased meie kevlari, metallkangaste, tugevate plastide ja tõepoolest kasutamiskõlblliku "haldjaturvise" eest villase vammuse asemel tõepoolest sõna otseses mõttes olnud nõus ka tapma, et selle värgi omandamiseks enda elunatukest kauem sees ja ihuliikmeid terveid hoida.
4. Tasuks läbi mõelda millised on autentsusnõuded haigestumise või vigasaamise korral: kas pissitakse haavadele ja joodetakse erinevaid tinktuure, lastakse aadrit või ohverdatakse must lammas, tõmmatakse valutav hammas sepatangidega kohapeal välja, või pöördutakse tõsisemal juhul siiski tänapäeva meditsiini poole kui olukorra tõsidus seda nõuab... Kui siin mõistusepäraseid mööndusi tehakse, siis ehk on mõistlik seda ühes tükis püsimise nimel juhul kui see väga silma ei riiva ja lubamatuid eeliseid ei anna siiski võimaldada.
Käekaitsmete/kinnaste vaidlemise koha pealt:
Käisin paari aasta eest Šotimaal, sh. ka entusiastliku ajaloo- ja relvahuvilisena erinevaid väljapanekuid uudistamas. Šotlaste väeüksused on Euroopa ajaloos siiski suht tuntud juba mõõgavõitluse päevilt... samas nende varustus sh. mõõgad-kilbid, hoolimata Šoti eripäradest on paljudest lahingutest läbi käinud ning selle varustuse kasutamist on nt. maalikunstnikud sajandeid kajastanud. Šotlased ennast igasugu imevigurite abil kaitsmisega eriti ei vaevanud. Kilp (olen üht ca 200-aastast tammest ja hirvenahast valmistatud eksemplari koos claymore'iga käes hoidnud, teisi vaadelnud) oli kaalult ja teostuselt tugev, tihe, korralik, sealjuures nägus ja kandis ka ilmseid märke kasutamisest.
Nende rahvuslik eripära kilt - meeletult ratsionaalne ja sealjuures arvestades selle villase kanga omadusi oli ta ka vägagi praktiline. See praktilisus kehtis ka lahinguvarustuse kaasaskantavuse ja käepärasuse juures. Käe kaitseks tegid nad ühel hetkel erilise mõõgepea, räägin basket-hilted claymore'ist, ja nendel käepidemetel oli sihipärase kasutamise jälgi omajagu märgata.
Ehk siis "haldjaturviste" ees käib praktiline meel ja käepärasus. Linased/nahksed ribad vigastuse kaitseks ümber käe keerata oli ilmselt tasku- ja jõukohane paljudele. Otsustada tuleks, kas ja kui palju peaks nende kaitsete juures reeglite kehtestamisega piirama just edevust ja soovi silma paista.
Soovitusena: Kui kandjal konkreetne viide autentsele allikale puudub, võib vaidlusaluse eseme kasutajal lasta kõrvaldada, kui see on toredusliku eesmärgiga tehtud ese või annab kasutajale ebavõrdse eelise võrreldes autentsete esemetega ning ei ole ohutuse seisukohalt vajalik.
Need on üksnes ideed, ma ei esinda vaidluses ei üht, ega teist poolt, pigem üritan "reeglipraktikuna" näidata võimalusi kokkulepete saavutamiseks ja vormistamiseks.
Dragon.ee
KKK
Rollimängud
Kivitsõõr
Drägon
Larp
Otsing
Kaart
Viited
