Taaskehastamise kriteeriumite väljatöötamine

[vanakaru]

pole mõne päevad saanud aega lugeda
olen nüüd tõeliselt õnneline et lahmimine on asendunud vaimuvirgutava aruteluga

ise võtaks sõna naha kaitseks
kui arvestada naha kättesaadavust - ilmselt kaugelt lihtsamalt kättesaadav kui kangas või raud- siis ei näe ühtegi põhjust miks seda ei võidud kasutada kaitsevarustuses - mõneti skeptiline olen mõtte juures katta metallturvis nahaga - põhjus - turvis kaitseb suuresti ikka ka selle läbi et relv libiseb seda mööda kõrvale - kui nüüd turvis katta riide või nahaga -no pole proovinud - siis mulle tundub et see efekt väheneb -relv takerdub ja sa saad löögid sisse täie jõuga -sisuliselt on see sama teema nagu ei maksa minna lahingusse sarvedega kiivriga kui kaelalihase ja selgroog pole rauast

samas nahkleidude leidmiskohad annavad üpris hea pildi kohtadest kus see võib säilida
sitaaugud
hapnikuvaene soovesi
põhjavesi
see ilmselt seletab ka nahkleidude suhtelist vähesust sellest ajajärgust

vendeliaegsetest käekaitsetest
kui oletada et needmetallribad on käekaitse (vahet pole olgu või jalakaitse) siis julgen öelda et kui on võimalus
1- siduda need mähisega
2-ühendada need nahkriba(de)ga
3- panna need nn torbiku külge
siis - millisel kujul kaitseksid need kätt paremini - oleks kindlamalt paigas -oleks lihtsmalt tehtavad kinnitatavd
kui ei olnud mingit erilist mooduvärki siis ilmselt valiti ikka lihtsam turvalisem ja kasutatavam tee

[Ocazy]

Kas sellisel juhul võib kõne alla tulla rõngassärgi katmist naha või riidega? Rõngaste vahele jääb tera kindlasti paremini kinni, kui paksu naha sisse.

[Trexxx]

Rõngassärk mis on millegiga kokku liidetud nagu nahk või riidest kate - läheb paukselt roostesse. Teda ei saa ka eriti puhastada kui ta on mingi asja sees või küljes.
Meie kliimas on rõngassärgi katmine halb idee. Ürita vältida rõngassärgi ladustamist kui ta on mingi kanga vmt sees või küljes mis on tulnud sinuga koos õuest ja sisaldab kasvõi vähesel määral niiskust.
Kõik see muidugi ei kehti kui on roostevaba särk - siis võib sellega kasvõi ujuma minna.

[Telc]

[hinricus]

Võibolla peaks natuke mõtisklema ka selle üle, mis asi on õigupoolest taaskehastamine. Siin on pakutud, et taaskehastamine on mäng, omal ajal on öeldud ka et taaskehastamine on üks larpi liike.
Ma ei taha siin hakata eitama mängu tunnuseid või ka mängu elemendi olulisust taaskehastamises. Aga.
Taaskehastamises on mõned erijooned. võibolla eriti meie muinasaja taaskehastamises.
Igaüks saab ilmselt aru, et muinasaeg on eesti rahvusliku identiteedi jaoks eriline.alates Jakobson isamaakõnedest positsioneerub see selgemalt või ähmasemalt Muistse Kuldajana.
Ma arvan, et igasuguste perioodide taaskehastajate jaoks on nende valitud periood/koht eriline. see ei ole juhuslik stiilipidu. selle perioodiga tunnetatakse mingit olulist ja erilist sidet. teadmised/ettekujutused vastavast perioodist mõjutavad enamal või vähemal määral ka taaskehastaja väärtushinnanguid.
Mulle meeldis ühe vene re-enactori mõttekäik, et taakehastamine on nagu rituaal. Muistsetel inimestel olid müüdid ja kangelaslood, neist ammutati oma rollimudelid, väärtushinnangud jne. Maailma nähti paljuski läbi nende prisma. Neid tuletati meelde lugusid jutustades, aga mingil moel ja määral ka läbi rituaalide. Kujutelmad kangelaslikust muinasajast ( või ka vastaval juhul muust perioodist) on meie (osaline ja sekulaarne ja ähmasevõitu) vaste muistsetele müütidele ja kangelaslugudele. Taakehastamine on aktiivseim vorm tunnetada, ja mäletada ja rääkida seda, kuidas me arvame olnud oma "kangelasajastul".
Nii on mulle tundunud.
Ja selliselt... ei ole küsimus mitte selles, kellel on popimad mänguasjad, vaid, et läbi säilinud asjade, oletatavate tegevuste jmt rekonstrueerimise saame me lähemale oma "ihaldatud kuldajale". Ja läbi suvaliste asjade ei saa mitte.

[Trexxx]

hm... üldistan veits. ja saan tulemuseks järgmise mõttekäigu:
Kui mul ei ole needitud rõngassärki siis ma ei ole väärt tunnetama selle perioodiga mingit olulist ja erilist sidet?

ja veel üks mõttekäik:
Reeglite karmistumine nõelapiste tasemele teeb kogu sellest värgist elitaarse seltskonna meelelahutuse... maarahvas saksu üldiselt ei sallinud...

ja siit ka mõningase tuletamisega kolmas mõttekäik:
Kui ma ei ole piisavalt elitaarne siis ei ole ma väärt tunnetama selle perioodiga mingit olulist ja erilist sidet?

Irve ole hea ja kui võimalik liiguta see teine teema vastavalt Andruse ettepanekule kui saad. Kuhugi nende kahe postituse ette. Tänan.

[Andrus]

[Trexxx]

[Kristjan Oad]

[Andrus]

[hinricus]

Trexxile.
Asju saab alati mitte mõista kui ei taha, ja seoseid tagurpidi keerata.
Reeglid, Trexx , tagavad selle, et sa ei häiriks teisi, nende , kuidas öeldagi, tunnetuse saavutamisel ürituse ajal. Omaenda isiklikku tunnetust, seost, väärikust vmt, ei saa sa osta, vaid pead ikka ise leidma.
Nii mängida kui tunnetada sidet muistsete aegadega saab ka ainult mõttes, fantaasias.
Aga kui juba taaskehastada ja teadlikult ignoreerida infot taakehastatava ajalooperioodi kohta, siis ei kõnele see huvist ega sideme ega tunnetuse otsimisest. Minu arust saab sellest välja lugeda ainult vastupidist.
Minu jaoks ei ole ostmine kogu taaskehastamise juures kunagi tundunud oluline teema, rõngassärgi ma jah ostsin, aga üldiselt pigem mitte ... Kui asi taandub ostlemiseks ilma isikliku ajaloost huvitumise ja uurimiseta, on lugu tõesti nukker. Vale suhtumine.
Reeglid märgivad maha minimaalse taseme, aga ma väga loodan, et paljud tahavad ja teevad enamat. Sest on huvi. Oleme ka mõtisklenud selle"enama" esiletõstmise üle, ja selleks tuleks mingi sobilik viis leida. Ilma asja võistluseks ajamata.
Kristjanile. Vaimse poole ja kehastamise kohta. Kuskiltpidi on mõte hea ja ka loomulik. Aga jällegi, saab teha seda, mille kohta on mingit infot. Muinaseesti mõtteviisi ja vaimsuse osas on see... ütlemata napp. Raamatud nagu Meelis, Ümera jõel, Aita, Leili ja Vambole ei kvalifitseeru mõistetavalt mitte. Skandinaavia osas on seis natuke parem- ja tõepoolest soovitav uurida ja lugeda.
Minu jaoks oli kunagi Gurevitši "Keskaja inimese maailmapilt" isikliku ilmavaate oluline mõjutaja. Raamat käsitleb muu hulgas ka "barbaarset", ehk põhiliselt viikingiaja Skandinaavia suhtumisi ja mõtteviisi.
Selle vaimse poole üle tuleks ilmselt kõigepealt arutleda.

[Kristjan Oad]

[Trexxx]

[turmakoll]

[hinricus]

Küsimus ei ole niivõrd selles, kas omaaegse vaimsuse uurimine, tunnetamine ja järgimine on tore ja huvitav. Muidugi on.
Küsimus on pigem, kuidas. Erinevad meetodid, näiteks- küsisin vanaema käest, nägin peale "Bravehearti" filmi vaatamist und, küsisin Hannes Vanaküla või Vigala Sassi käest, mõtlesin-et-nii-oleks-lahe või siis lugesin Henriku Liivimaa kroonikat, saagasid ja asjassepuutuvat teaduskirjandust- eks need kõik võivad anda kohati vägagi erinevaid tulemusi. Ja mõnikord paraku, on minu arust õige see idamaine mõte, et ähmane on täpsem.
Aga ma isiklikult küll ei arva, et selle küljega tegelema ei peaks. Iseasi on see, et mitte alati pole õige vastandada asju ja esemetega tegelemist "vaimsele". Sest ornamentikas ja sümboolikas on seda vaimu, ideoloogiaid jne kajastatud. Ehkki, ega tõlgendamine ei ole lihtne ega selge. Huvilisele natuke lugemist skandinaavia loomornamendist