Tera hooldus, korrastamine, vahendid.

[Bernard]

See on jah üks oluline punkt. Te võite ükskõik kui vapralt omavahel lapiti kaitsmist harjutada aga kui platsil või veel hullem, suuremas mäsus, kus üldse tähele ei pane, satub teile vastu minu või turmakolli sugune "pohhuist" kes, teie protestidest hoolimata, lolli järjekindlusega teie löögid terasse võtab, mis siis?

[KEK]

[Bernard]

Puitasjade kohta on raske midagi öelda, peaks vaatama Soome või Rootsi leiumaterjali (meil puit ei säili).

Samas Skandinaavia leiumaterjali aluseks võtmine puht teaduslikus plaanis on natuke parema käega vasaku kõrva sügamine. Kui Eestist oleks midagi leitud siis võiks paralleele tõmmata aga ainult meretaguste allikate põhjal siinse kohta midagi arvata on väga õhuke jää.

Üldiselt kahtlen et mingi liimi/liiva lögaga kaetud puidutükk väga säilib või üldse arheoloogile kaevamistel silma jääb. Seega on see vahend pigem anakronistlik lähenemine.

[Alari]

[Bernard]

See on nüüd küll puhas demagoogia. On ikka suur vahe relva rikkumise, normaalse kasutuse ja absurdse hoidmise vahel.

Pärast lahingut tuleb kõik täkked hoolega välja lihvida, rooste ja/või vereplekid eemaldada, relv teritada (või taaskehastajate puhul ümardada) ning õlitada - see on normaalne hoidmine. Samuti see, et relvaga lööd ainult seda mida vaja lüüa elik vastast - metsarajal solvavate okste eemale lükkamiseks on käed või kilp, puude raiumiseks kirves ning vorsti lõikamiseks nuga.

Ka mulle ei meeldi kui relv täkitud saab - kaitsmisel mingeid lollusi tegema selle pärast ikka ei hakka. Ja lapiti kaitsta selleks, et vastase relva hoida on lahingus lollus. Mul pohhui tema relvast (ja seda ma mõtlesin "pohhuisti" all), oma relva käepideme poolse osaga teda ei löö ja niikuinii tuleb pärast võitlust tera sirgeks lükata.

[Xan]

[Karmus]

Birka sepikojas kohtasin poolenisti Eesti verd Rootsi seppa, kellel korralik raspel viikingiaegselt rekonstrueeritud sepikojas ilutses. Pärisin, et mille põhjal tegi ja kas töötab. Rääkis, et skandinaavias olla raspleid leitud ja näitas sealsamas kuis kõnealune riist sarve ja puu peal korralikult töötas. Tehnoloogiliselt ei ole raspli tegemine väga kauge kunst viili valmistamise omast ja arvestades asjaolu, et eeskujuliku süsinikusisaldusesga terast valmistada osati siis kaldun uskuma, et asisemal terameistril ka viil käepärast olla võis.
---
Kui kirves või kiin kogemata kivi või traati saab pole alti kohe viili vaja.. väiksemad täkked saab väga eduliselt välja üle teise kõva teraga tööriista selja tõmmates. Pehmema terasega tera puhul on sellisest parandamisest isegi rohkem tolku kui viili või luisuga kuna nii õige nurga all lükates on suurem võimalus, et ära kooldunud täkkeserva sootuks omale kohale tagasi lükkad ja seega vähem metalli tera küljest maha nühid.

[KEK]

terameistril oli kindlasti viile. neid pole ju sugugi keeruline teha.
jaapanlastel oli/on lahe tööriist mida kutsuvad .

Viilist on sul kasu niikaua kui tera korralikult karastamatta.
see kui tavaline viil terale jälgi jätab on selge märk sellest,
et termiline-töötlus pole olnud täielikult edukas, või materjal ei võimalda väga paljut.
Selleks et korralikult karastatud tera viilida on kas teemant viile või neid erispets-sulamist omasi vaja.

edit. silmas pidasin tänapäevasest materjalist tera.

[UL]

http://www.thearma.org/essays/damagededge.htm

/me ei kobise, lihtsalt vahendab targemate sõnu

[KEK]

hea link, ma arendan edasi seda... http://www.thearma.org/essays/impacts.htm

[Karmus]

Tänud asjalike linkide eest.

Esimeses artiklis toodud ajalooliste näidete puhul jäi silma paar tunnusjoont:
1) Kirjeldati võitluses ellujäänuid
2) Neil kõigil olid terad säkilised
seega võib teha kaks erinevat ja üldistet järeldust
a) Nad olid kobad võitlejad ja kaotasid veel kobamatele
või
b) Leiab kinnitust minugi poolt toetatud arvamine, et kiires võitluses, isegi väga korraliku ettevalmistuse puhul tuleb ette küllaldaselt situatsioone, kus teraga tera vastu minemist vältida ei saa.

[KEK]

[Alari]

Seda olemegi rääkinud, et löögid võeti teadlikult tera küljega, kuid vahepeal ikka juhtus, et kasutati serva.

Bernard, see mis sinu jaoks on demagoogia ja relva absurdne hoidmine on minu jaoks normaalne. Mina lähtun loogikast - täke teras->pinge mõõgateras suureneb->mõõga eluiga väheneb->tõenäosus, et see lahingus puruneb suureneb -> tõenäosus, et saan lahingus surma suureneb.

Metalli tagasi täkke sisse tagumine ei taasta mõõga algset tugevust, sest sealt on metall ikkagi kahjustada saanud ning täkke välja lihvimine vähendab ristlõike pindala. Igal juhul suurenevad pinged löögi ajal teras.

[lemmu tabelin]

Mis mõõgatera hooldusesse puutub siis jään vastuse võlgu. Küll aga vikati tera pinniti spetsiaalse haamriga,vikatinoaga lõigati tera üle ja seejärel luisati teravaks.

[Karmus]

Krt vikatiteritamise näide on hea aga ei tulnud endal pähegi.

Aga

Kogu KEKi ja ULi linkidest tulnud teema üle mõeldes usun, et sain enda jaoks selgeks miks paljud väärtuslikumad viikingiaja terad* just selliselt kokku damaskitud olid nagu nad olid. St. ääreveerandite lõikeosa sirgest damaskist ja keskmine tüveosa keerutet keeduterasest...
Nii peab ju täkkele paremini vastu - ka sügav sisselõige ei arene pikemaks vaid "kustub" keskmise tüvipalmikuni jõudes kuna struktuuris toimuv muutus ei pruugi praol edasi areneda lasta. Mis aga ei tähenda kindlasti, et täkkekoht endist tugevust omaks. Lihtsalt murdumine jääb suurema tõenäosusega ära.

PS Tuntud mõõgavõitlejal Diagrianil külma ilmaga trenni käigus pooleks läinud päevi näinud ja täkkeid täis Hanvei teradele said just saatuslikuks ühekihilisus ja varasem mikropragu (murdepinnal oli näha u. 2/3 ulatuses oksüdeerunud osa ja värske murdepind), mis külma ilma ja võimalik ka, et ebaühtlase jahtuvuse lisandudes lõpuks alla andsid .

___________________
*- Siin on juttu ühest säärase viikingimõõga tera küll mitte õnnestunud kuid väga hästi damaskimise ülesehitatust illustreerivast katsetusest: