Postitas Bernard 16:29 2. Veebr 2010
Lihtne viis kuidas Kuningat mängida:
"Kükitate ihualasti kohalikus veekogus ja kui keegi küsib, siis olete parasjagu kümblemas."
Küss on pigem selles, kas kogu muu maailm usub, et tegu on ülikuga. Sul võivad ju kullatud kõlapaelaga alukad olla aga kui keegi teine peale sinu sellest aru ei saa, pole miskit teha.
...
Häda tavalise taaskehastajaga on see, et leide ei ole just väga palju ja enamik turviseid/kostüüme vuhitakse valmis neid üksikuid aluseks võttes. Nii on tõesti mõnel üritusel otsekui kloonide armee. Tegelikkus kindlasti nii monotoone polnud.
Häda inovatiivse taaskehastajaga on see, et kui fantaasia väga lendu läheb siis läheb õnnetu pärandkultuur ja asja sügavam sisu kaotsi. See omakorda süvendab ülejäänud seltskonna vastumeelsust eksperimentide suhtes. Ega see tegelikkus kindlasti ka karneval olnud.
...
Valdav osa Eesti praegust taaskehastamist on pigem esemeline rekonstruktsioon kui olustiku taasloome. Pakuks, et enamus tõsistest taaskehastajatest on väga tugeva käsitöö suunitlusega. Eks meister taha ikka oma kätetööga uhkustada.
Ja nii ta tulebki, et kostüüm maksimaalne - kehastumine minimaalne.
Samas ei oskagi öelda kas kuidagi teisiti saaks. Mmm istuks laua taga ja kehastuks maksimaalselt, kasutades minimaalset kostüümi?! Uuriks muinasaja mõttemaailma, nikerdaks tegelase tausta ja neuroose ning kui kokku saaks üritaks vestlusi võimalikult tõetruult esitada. Kõlab kah kuidagi ühekülgselt ning igavalt.
Kui me lähtume aluselt, et taaskehastamine on esemelise kultuuri taasloomine (mida ta praegu on) siis on paraku, paraku, aadliku või sõjamehe mängimine tõesti väga kulukas ja jääb tõenäoliselt väljapoole paljud taaskehastajate majanduslikke võimalusi.
Kui me lähtuksime aluselt, et taaskehastamine on vaimse kultuuri (mõttemaailma) taasloomine siis ei oleks üliku kehastamine ei rohkem ega vähem kulukas kui orja kehastamine.
Austusega, Allan Bernard /55 632 698/