Varjatud turvis.

[Kristjan Oad]

[Hulkur]

Ma näen siin põhimõttelist konflikti, mida Suur Vaidluskunstnik vist pole märganud

Kasutame asju, mis ...

1. ... on lubatud (on tõestatud)
2. ... pole keelatud (pole ümberlükatud)

Need tingimused ei ole samaväärsed.

Tõenäosus on labane pikkuse mõõtmine.

[Kristjan Oad]

Humanitaarvallas nagu oleme käibki kogu "mäng" tõenäosuste peale. Rangelt võttes ei ole siin miski "tõestatud" - Popperit blokkivad ringkonnad võivad vastu vaielda, ent seda, et ajalugu ei ole teadus, on nentinud tipudki ning ma ei näe põhjust mitte nõus olla. See, mida harjumusest "tõestatuks" nimetame, on lihtsalt "üsnagi usutavalt tõenäoline".

Seega, ajalooliste allikatega kooskõlas püsimist väärtustav taaskehastaja kasutab talle teadaoleva materjali mõtestamiseks ja selle põhjal reeglite loomiseks materjali tõlgendust, mille tõenäosus olla kunagise tegelikkusega sarnane on suurim.

Olulisim küsimus on muidugi: mis määrab teooria tõenäosuse? Tegelik vastus on: subjektiivne hinnang. Selle nüansiga, et kuna me pretendeerime "teaduslikkusele", siis peaks see hinnang olema mingist loogiliselt valiidsest mõttekäigust tulenev. Ehk siis ratsionaalne, kujundatud hinnang, mitte impulsiivne, tekkinud hinnang. Konkreetselt "mähised on turvis" tõlgenduseks annab alust kontekst - mähised esinevad vaibal koos teiste turviseelementidega ning ei esine, kui ei esine noidki. Põhimõtteliselt saaks tugineda ka konstruktsioonile, et Põhja-Euroopas peeti mõned sajandid varem ja hiljem tarvilikuks käsi kaitsta (Valsgärde, Tartu), ilmselt ka II at alguses, ainult et (ühendatud) metalliribade või nahktorbiku asemel kasutati mingit mähitavat kaitset. Muudest tõlgendustest: "mähised on rõivaesemed" on vastuoluline ning muud variandid...on siis neid? Mina ei suuda leida tõlgendust, mille põhjendatus oleks toekam, kui "mähised on turvis"-teooria kontekstiargument.


Põhimõtteline konflikt ei seisne minu meelest selles, et kas oluline on lubatavus või keelatavuse puudumine. Vähemasti Kiruvere kontekstis on olukord üsna selgelt lubamise pool - et midagi saaks üritusel kasutuses olla, peab see olema lubatud. "Autentsuskomitee süsteem" iseenesest sätestab vaikimisi sellise korralduse.

Küll aga tundub mulle, et lähtume Andrusega veidi erinevatest eeldustest. Mina argumenteerin, lähtudes eeldusest, et mõlemad pooled nö laovad oma argumendid riita ja lõpuks vaadatakse, kellel on kõrgem riit. Oluline ka, et riit oleks hästi ehitatud (vasturääkivusteta jne). Andrus, mulle vähemalt tundub, on aga seisukohal, et kui mina oma seisukohta 100% ära ei tõesta (jääb selgusetuks, kuidas seda humanitaarias täpselt teha), siis jääb ikka tema seisukoht kehtima. Mulle jääb aga mõistetamatuks, miks loeb Andrus oma senist seisukohta vaikimisi dogmaatiliseks?

Rõhutan veelkord: ma ei vaidleks absoluutselt, kui Kiruvere reeglid oleks esitatud konkreetses vormis, à la "Sellel üritusel kehtivad sellise nõuded:...". Siis oleks kellel iganes, kes võtab vaevaks ja üritust korraldab, ka õigus öelda, kes ja kuidas osaleda saab.

Mind natuke nagu sütitab aga küsimus mõiste "ajastutruu" kasutamisest. Lähtun eeldusest, et kuna Kiruvere korraldajate, sh Andruse, eesmärgiks on maksimaalne ajastutruudus, siis on ka korraldajate kindel soov rakendada ürituse reeglites tõlgendusi, mis on enim põhistatud. Mistap ma ka ei mõista, miks Andrus, selmet oma teooriat minu omaga võimalikult võrdlusse seada, näib ootavat, et ma (taaskord, arusaamatu, täpselt millisel meetodil) midagi ammendavalt ära tõestaksin - valdkonnas, kus absoluudid puuduvad.

Nii palju metatasandist. Sisu poolest taandub vaidlus üsnagi mu eelmise sõnumi lõpus esitatud küsimusele "Kui mähised polnud turvis, siis mis nad olid?".

[Andrus]

[Ocazy]

Käemähiste reeglitesse sissekirjutamisne tooks ilmselt kaasa osalejate välimuse "univormistumise", mistõttu mina toetaksin siinkohal küll seda, et pane oma käe ümber mis sa tahad ja kui keegi korraldajatest palub sul need maha võtta (ainult sel üritusel), põhjendades seda näiteks karjuva vastuoluga ürituse korraldaja maailmapildiga, tuleb need maha võtta. Võimalusel asendada muuga või olla nendeta. Lõpuni lahtikirjutamata reeglid aitavad kaasa mitmekesisusele, mis tolleagses maailmapildis ilmselt valitses. Kindluse mõttes võiks ju enne registreerumist kogu varustus endale selga ajada ja üks pilt teha, nii saaks korraldaja üldmulje ära hinnata, täpsustavad küsimused esitada ja oma soovitused anda. Ma ei tea, kas Kiruveres see 2 m reegel kehtib?
Lõppeks peab üritusest osavõtja austama ürituse korraldajat, nii nagu ürituse korraldaja peab austama üritusel osalejat.

[Kristjan Oad]

[Andrus]

[Kristjan Oad]

Kui mõista sõna "turvis" selles kontekstis kõigi kaitsevarustuse elementide koondnimetusena, nagu pakud, siis muutub viimane lause vastuoluliseks. Algselt on vast mõeldud, et kui kehaturvis ei kata, so. rõngassärgi/gambesoni varrukad ei ulatu küünarnukist allapoole.

Öelda samal ajal, et turvis võiks küünarvarsi katta, samas käekaitsmed on keelatud - tekitab segadust. Näiteks, kas ümber küünarvarre mähitud naha-/kangariba on turvis, ent pole käekaitse...?

Võiks toonitada, et "torbikud" on keelatud, või (minu meelest veelgi parem resp. selgem) anda loetelu sobivatest lahendustest.

[Andrus]

Mõeldud on jah kehaturvist, kuid kuna soovisid kangesti neid käemähised ka turvisteks lugeda, siis ju katki pole midagi.

Militaariareeglid on kahjuks niigi detailseks ja pikaks läinud, ei tahaks rohkemate üksikasjadega seda sektsiooni praegu venitada.

[Kristjan Oad]

"Katki" on nagu see, et esimeses lauses nenditakse vaikivalt, et turvis kätel on lubatud, teises lauses aga keelatakse. Pidades silmas "seadusandja tahet" tõrjuda "torbikute" jm II at algusest mitte teada olevate kaitsmete kasutamine, panen ette sõnastuse:

3. Käekaitsmed. Küünarvarte turvistamine on võitlejatele kohustuslik. Sobivateks ajaloolisteks lahendusteks on pikad gambesoni- ja/või rõngassärgivarrukad ja/või käemähised. Nende puudumisel peab kasutama tänapäevaseid varjatud kaitsmeid.

Sama pikk, kui senine, ning lühemad laused peaks selgust pigem suurendama.