Kuidas Venemaal asi käib

[turmakoll]

Novgorodi Rahvusvahelistel Hansapäevadel käisime Pärnu Hansapäevade korraldusmeeskonnaga. Teed olid Peipsi taga nii viletsad, et vahepeal sai sõita ainult 20 km/h. Esimeses peatuses, mille emakese Venemaa pinnal tegime, leidsime kohe maast palju prügi ja mõned padrunikestad.

Kütus oli Venemaal kolm korda odavam kui meil ja OMONi ning miilitsat oli hansalinnas peaaegu samapalju kui külastajaid. Kaubamaja ees istus pingi peal elusuurune plastikust karu, keda hakkasime kutsuma Medvedjeviks. Enamusel kohalikel, kellega kõnelema juhtusime, oli südamel meie pamjatnik ja nad tahtsid sellest rääkida. Venelastel endil oli lenineid ja punaväelasi igal nurgal pronksi valatud.

Kui me neljapäeval linna jõudime, pandi kesklinnas veel kiiruga asfalti, rulliti lahti murumättaid, mida oli pandud kõikjale tuhandete ruutmeetreite kaupa ja töölisnaised krohvisid hoolega silda. Torkas silma, et Venemaal on tähtis ainult fassaad, kuna hoonete tagaküljed ei huvita kedagi. See kehtis nii Petserimaa puithurtsikute kohta, kui ka hotelli “Inturist” puhul, kus me peatusime. Maja fassaad oli üleni kaetud marmori ja mosaiikidega, küljelt vaadates oli tegemist laguneva, lõpuni valmisehitamata ehitusega, kuna tagaküljelt paistsid ainult raudbetoonkarkass ja turritav armatuur. Aga avamise ilutulestik oli küll võimsaim, mida ma senimaani näinud olen, andes pikalt silmad ette isegi milleniumivahetusele Amsterdamis.

Turniire toimus hansapäevade raames palju. Peamiselt jalameestele, aga ka hobusemeestele. Taaskehastati ka üks suur lahing novgorodlaste ja läänest pärit tõbraste vahel. Torkas silma, et slaavlased nägid tõesti välja nagu slaavlased ja eurooplased nagu eurooplased. Täpselt lugeda ei jõudnud, aga umbes sada meest võis platsil olla.

Jalameeste turniiril oli suhteliselt vähe osalejaid, umbes kaheksa võitlejat. Hobusemeeste turniiril vaid kuus. Jalameeste turniiril saavutasid kaksikvõidu Peterburi rüütlid. Torkas silma, et löögid jalgadesse olid lubatud ja seda reeglit kasutati väga palju. Huvitav oli vaadata, kuidas seda tehti. Jalgadesse on alati väga raske lüüa, iseäranis raske varustusega, kui liikumine on piiratud ja aeglane. Nii madalale laskudes saab kohe ülevalt tolaka vastu pead. Neil seal oli aga omamoodi tehnika. Nad lähenesid ülakehaga vastasele ja kummardusid ette, kuni pea toetus vastase rinnale. Nii lähedalt ei saa enam mõõgaga pähe lüüa. Samal ajal hoiti tagumik ja jalad vastasest võimalikult kaugel. Niimoodi, pead koos ja tagumikud uppis, peksti siis üksteisele säärte pihta, nii et säärekaitsmed lömmis.

Hoopis populaarsem ala oli bugurt ehk massilahing, milles peeti kaks turniiri erinevatel päevadel ja kus osales vähemalt kuus viieliikmelist meeskonda. Seda ei või ära vahetada eesti venelaste bugurdiga, mille all peetakse silmas lihtsalt grupivõitlus. Venemaa bugurt on võitlus viis viie vastu ja reegleid on seal väga vähe. Keelatud on torked ja otse näkku ning munadesse löömine, kusjuures tõukamist ei loeta löögiks ja relvaga võib näkku tõugata. Samuti märgiti ära, et pole viisakas lüüa turvistamata piirkonda, nagu seda on põlve tagakülg. Punkte selles võitluses ei loeta, võidab meeskond, kes kõik vastased pikali paiskab.

Turvised olid neljateistkümnenda sajandi brigantiinid ja viieteistkümnenda sajandi plaatrüüd. Kiivriteks avatava visiiriga potid, basinetid või siis erilised, hästi kõrge põhja ja laia servaga raudkübarad, millele lisatud alt poole näoni küündiv plekist kaela- ja lõuakaitse. Üldse torkas silma, et kõik kiivrid olid hästi suured ja massiivsed. Väga palju oli slaavipäraseid ninakaitsega kiivreid, mille silmadeni tõmmatud rõngasvõrk varjas kogu alanägu katvat raudplaati. Lahendus on selles mõttes nutikas, et eemalt vaadates on üldmulje ajastukohane, kuna tegelikult on kogu nägu turvaliselt kaetud ja hambad jäävad suhu. Relvadena kasutatati bugurdis hellebarde ja falkioni tüüpi otsast laienevaid lühikesi ning raskeid mõõku. Kilone turniirimõõk võib küll haiget teha, kui löök tabab turvistamata piirkonda, aga raskes rauas meest see maha ei võta. Paar tüüpi olid isegi puuraiumiskirvestega platsile tulnud.

Lööki bugurdis loomulikult ei pidurdata, kukkujale antakse veel täislaks hellebardiga selga. Igaks juhuks. Enamus bugurdimehi olid sellised pisut üle saja kilo mehed. Kuna võitlus käis vastase mahasaamise peale, siis oli maadluselementi palju. Kõige populaarsemaks võtteks oli mõõga, oda või hellebardi varrega kägistamine ja vastase sellisel kombel maha kiskumine. Sellisest teguviisist hakkasid tüüpidel kiivrid peas loksuma ja tekitasid ülemise servaga nina peale lõikehaavu. Selliste veriste ninade järgi oli võimalik bugurdimehi teiste seast eksimatult ära tunda.

Lodjakoja poisid jõudsid ka oma paadiga eelviimaseks päevaks kohale, neid oli piiri peal pikalt pedereeritud.

[Irve]

Pean kiitma toreda huvitava raporti eest.

Lodjakoja tüüpide osas mõtlesin juba siis kui kunagi teade sõidu kohta lendu läks, et huvitav kas neid piiril ka palju pedereeritakse... Jõhker jälkus.

[Dan]

Väga hea ja huvitav lugemine !

Ega sa ei katsunud käega, mis ühe sihukese bugurti-kiivri kaal võis olla ? Pildilt näevad nad välja nagu oleks tehtud suuremad kui omal ajal võisid olla... Kas ma saan õigesti aru et seal all oli meeletult pehmendust ?

[turmakoll]

Kiivrid torkasid jah silma sellepoolest, et olid tunduvalt suuremad ja kõrgemad kui omal ajal originaalid ja sellepärast ka raskemad. Aga sellise hirmsa lammutamise juures pole siin midagi imeks panna. Samuti olid enamus kindaid kopsikud, seda nii metallist kui nahast. Sellise kontaktsusastme puhul ei ole lihtsalt teist võimalust. Meil vaadatakse nii mõnelgi taaskehastajate turniiril kopsikkinnastele viltu ja tulemuseks on paraku purunenud kämblaluud.