Dragon.ee foorum

Mingi seltskonna taaskehastajate ja larparite vahelt on mingi räme must kass läbi jooksnud. Kas oskab keegi selle konflikti või võõristuse sisu täpsemini edasi andma? Mulle on see veidi arusaamatuks jäänud ja tahaks veidi mõista, et milles värk.

Eks seda tea rääkida need, kes seda kassi ise näinud on.

Põhiline teema kus mingit tüli saab üles keerutada on vast eesmärgi ja suhtumise erinevus.
Isiklik tasand on ka alati viljakas pinnas, aga siis ei ole larpi/taaskehastamisega mingit pistmist.

Minul on kodus must kass. Väga ilus kass on. Muid metafoorseid kasse pole märganud - äkki räägite siis kõlakaid?

Isiklik arvamus on, et peavad paika ka laused:
Mingi seltskonna larparite ja larparite vahelt on räme must kass läbi jooksnud.
Mingi seltskonna taaskehastajate ja taaskehastajate vahelt on räme must kass läbi jooksnud.

On taaskehastajate ja larparite seltskondi kes saavad väga hästi läbi (harilikult tuleneb sellest, et mõlemad pooled tegelevad jõudumööda mõlema asjga).

Ja siis on taaskehastajad kes peavad larpareid toladeks ning larpareid kes peavad taaskehastajaid toladeks - ja autotuunijate arvates on mõlemad seltskonnad kokku tolad.

Eks see selline väärtuste konflikti moodi asi ole. Samalaadse asja tegemise juures on fookus teises kohas ja nagu me teame maitse üle mitte ei vaielda vaid kakeldakse.

Ühed sõimavad teisi ülbikuteks ja teised esimesi keskaegseteks hipideks.

PS. Ma juhuslikult olen tegelenud ka kiirendusspordi ja "autotuunimisega", niiet Bernard, ära üldista . Igal lollil oma lõbu, nagu õeldakse. No offence. Samas pole ma ka ei larpar ega taaskehastaja. Lihtsalt "huviline" ja "tegeleja".

PPS: Mul on ka kodus must kass, soliidses eas daam juba.

"Eesmärk", "suhtumine", "tolad" on praegu läbi jooksnud märksõnad.

Milline oleks kõige radikaalsema taaskehastaja meelest "õige" larp? Sama asi, mis tema teeb, aga rollidega ja raudrelvis? Seepärast vaatab viltu?

Paluks mulle ka klatši rääkida, et kus need larparid massides taaskehastajate käest peksa saavad ja siis õhtuti vastutasuks taaskehastajate aknaid tellistega sisse loopimas käivad ? Isiklikku laadi solvumisi ja konkreetsete isikute konkreetseid arvamusi konkreetsete asjade kohta on muidugi alati, aga kas neid saab laiendada 'larparite ja taaskehastajate konfliktiks' ? Siis peaks selle konflikti veidi täpsemalt defineerima. Eriti veel kui hakata neid hobisid, mis kohatisest välisest sarnasusest hoolimata on siiski väga erinevad, nii kõrvuti võrdlema ja vastandama. Seapraad ja sefiiritort on mõlemad head toidud

Parimat,
Mimic

Minu arust ka ei ole seltskonnad tülis, vaid tegelevad sihiga erinevate asjadega.
Pühendunud taaskehastaja ei pruugi huvituda larpist ja vastupidi.

Nii ongi hea ja põnevam.

Ma nüüd kirjutan siia sellist diletandijuttu natuke, ehk siis palun mitte näkku küüa, või arvestada sellega, et ma võin vastu virutada

Mina puutusin taaskehastajatega kokku varem, kui larparitega. Ja see seltskond ei pidanud taaskehastamiseks mitte niivõrd ajastukohases kostüümis ajastulise elamise mängimist, kuivõrd ajastulise eluolu, kunstide, töövõtete jne uurimist. Ehk siis rohkem nagu eksperimentaal-arheoloogiline suundumus. Iga teostatud ese pidi olema ideaalis konkreetse leiu järgi tehtud, või millegi sama tõsiseltvõetavaga põhjendatud. Ja õiges ajaaknas ja võimalikult õigetest materjalidest ja õigete töövõtetega teostatud. Nad pühendaside sellele märkimisväärselt palju tähelepanu.

Seega, kui keegi ilmus "lõkke äärde" näiteks õmblusmasinaga õmmeldud pseudokeskaegses kostüümis, võeti seda sisuliselt solvanguna. Omamoodi näkkusülitamisena. Nende töö ja vaeva üle irvitamisena ja muidugi reageeritakse vastavalt. Mingil määral võib sarnast suhtumist omistada erinevas raskusastmes pea kõigile end taaskehastajana identifitseerivatele inimestele. Mõnele rohkem mõnele vähem.

Larparid aga, niipalju, kui ma nendega kohtunud olen . suhtuvad asja pigem läbi fantaasiaprisma. Oluline on idee, mitte niivõrd selle teostus ega ka teaduslik-arheoloogiline tõestatavus. Oluline on mulje, olustik ja meeleolu, mitte niivõrd detailitäpsus. Taaskehastajate halvakspanu sellele võetakse elitaarsusetaotlusena ja reageeritakse vastavalt.

Ehk siis just täpselt väärtuskonflikt.

Ja jällegi, ei tahtnud kedagi solvata, ega kellelegi silte külge kleepida. Mõlemal suunal on oma eesmärgid, need lihtsalt paraku alati hästi ei kattu. Äärmuste puhul ei kattu kohe üldse.

Õnneks äärmused väga üksteise üritustele osalema ei kipu ka.

Xan, tänud: sa sõnastasid ära umbes selle, mis mul hästi ei õnnestunud. Et larp nagu labastab seda nähtud vaeva ja kui larpar läheb autentsustsooni solkima, tekib sellest ka probleeme.

Räägin oma isilkikust vaatepunktist, miks ei saa minust kunagi taaskehastajat.
Olen kokku puutunud üksjagu palju taaskehastamise ja taaskehastajatega.
Olen isegi paraja portsu sepiseid taaskehastamise tarbeks välja tagunud.
Väga tore on see kõik, inimesesed on toredad ja asjad mis valmivad on toredad.

Kunstnikuna tekib mul aga Taaskehastamisega üks sügav lõhe.
Ma olen selline opakas, et tahan ju Uuskehastada, luua midagi uut ja seniolematut, see kõik võib olla kasutades iidseid tehnikaid ja tööriistu, inspiratsiooni saan hea meelega iidsetest esemetest, kuid tahan leida uusi ja veel paremaid viise ja vorme ja võimalusi, vanu asju lihtsalt üksühele kopeerima ma hakata ei suuda.
Minu suhtumine nagu hästi ei haaku vist taaskehastamisega.
Olen leppinud sellega, et olen uuskehastaja...

Kahtlemata on suurima kasvupotentsiaaliga just ajaloost inspireeritud ja rollimänguelementidega mm eskapismihõnguline stiilitegevus.

SCA, noh.

Ideelisel tasandil, sotsiaalseid nähtusi ja nende funktsioone vaadates pean sellist lähenemist tänasesse ühiskonda sobilikumaks, kui millist iganes täna Eestis viljeldud ajalooelustamisviisi.

Miks ma siis kohalikku SCA haru ei vea?

Meie hilisrauaaeg on veel nõnda uurimata, seostamata, tõlgendamata, et see on ise nagu muinasjutt ja ühtaegu nii mõistuspäraselt intrigeeriv kui ka emotsionaalselt inspireeriv. Aga see on minu (ja mõnede veel) hingesättumus, igaühele oma.

Muidu Jüriöö-mängude toimumisele aitan alati kaasa, Viikingite küla kui selline on kiiduväärne koht ja SCA kohta juba avaldasin arvamust.

Erinevad lähenemised on teema, teistsugusehindajate mahategemine mitte. See ei tähenda, et üritustel ei võiks olla nt tarviliku valmistumusastme kontrolli - kui sealjuures ollakse nõus, et iga üritus, mis möödunul tänamatult ununeda ei lase, on oma olemuselt ainult hea.

Larp kui nähtus on sealjuures üks äraütlemata tore asi, olgu ajalooga seotud või mitte. Muljeid lugedes tunnen end üha nukramalt, et pole ammu olnud mahti ühelegi "vanale heale" kollide&keepidega mängule minna. Tuleb ette võtta.

Muidu larbi ja taaskehastamise vahele ei saa mingil juhul piiri tõmmata. Nähtused on mõlemad laia sisemise spektriga ning kokkupuutuvaid-kattuvaid nähtusi-mõttemalle-tegutsemisviise on ju mitmeid.


K.

Minumeelest on ka koer maetud sinna rollimängu alla, mida konservatiivsemate vaadetega taaskehastajad kardavad nagu tuld. See saab mingil hetkel aga komistuskiviks nende töö esitlemisel laiemale publikule. Lihtne inimene ei saa tihti aru, miks muidu täiesti normaalsed inimesed omale vahepeal mingid imelikud kostüümid selga panevad ja metsa elama lähevad. Kui seda asja esitleda pisut vaatemängulisemalt, rääkida mingi lugu ja võtta omale ka kostüümiga sobiv roll (näiteks olen muinaseestlane Ülo, mitte et olen kostüümi kandev arvutigraafik Eldur), muutub kogu asi ka võõrale inimesele vaadeldavaks ja arusaadavaks. Ingliskeelne sõna "reenactment" tähendab otsetõlkes taasetendamist, "act" lausa näitlemist. Taaskehastmine ilma rollimänguta on sama absurdne, kui õmmelda valmis kostüümid tervele ooperilavastusele, aga jätta etendus ära, sest näitlemine pole "in".

Asi pole selles, et rollimängu ja larpi kardetakse, pigem on asi selles, et kardetakse, et taaskehastaja pannakse ühte patta suvalise larpariga, kelle arvumus sellest, mis on autentne (riietus, muud asjad) ei lähe tihti kokku sellega, mis leidude ja muu järgi on kindlaks tehtud. Ei ole mõtet teatada, et sa oled taaskehastaja ning rääkida juttu sellest, mida sa teed ning miks sul on sellised asjad, samal ajal see inimene, kes ei tea nendest asjadest võib vaadata kõrval olevat inimest, kes on oma fantaasia järgi ennast riidesse pannud ning mõtleb, et see on ka autentne riietus. Asi pole rollimängus, vaid selles, et pealtvaatajate jaoks ei ole vahet, kas on fantaasiariietus või siis autentne (ta lihtsalt ei oska vahet teha) ja ta võib valesti aru saada, milline oli mingi ajastu (sealhulgas riided ja muud asjad, näiteks sõjavarustus ja laagrivarustus). Pärast räägib aga see pealtvaataja edasi, et tollel üritusel seal oli ühe taaskehastaja juures sedasi riides inimene (mäletades, kuidas keegi suvaline inimene riides oli) ning arvabki, et sedasi käidigi riides. Ei taha siin kedagi seejuures solvata, aga see juhtub, kui panna kokku larp ja taaskehastamine. Larpar pole selles isegi süüdi, sest ausalt öeldes on palju räägitud sellest, et larbi puhul on riietus ja aksessuaarid pigem õhustiku loomiseks, taaskehastaja aga näitab ennast läbi asjade, mis on leidude järgi tehtud. Ja siit ongi tekkinud minu arvates mõningane konflikt. On päris palju larpareid, kellel on korralikud (ajastukohased riided), aga samas on ka selliseid, kellel neid pole ning kannavad seljas mitmest asjast kombineeritud riietust ning nad torkavad silma ja jäävad meelde.

Rollimängu ei ole üritustel eriti palju, isegi lääne pool, kus taaskehastamine on veidi vabam, ei olda kogu aeg rollis. Rolli mängitakse rahva rõõmuks, aga seda ka tegelikult üsna vähe - inimesed saavad aru, et me pole need inimesed, kes vanasti kuskil elasid ning võtavadki taaskehastamist sedasi. Me võime ju kogu aja rollis olla, aga siis me ei saa ju rääkida, miks me seda teeme - kogu aeg rollis olemine paneb piirid peale, sest vahepeal on vaja tulla ka tänapäeva. Ja kui inimene ei saa aru, miks me seda teeme, on tal alati võimalus rääkida ja küsida ning kui tahame enda arvamuse välja öelda, siis me ei saa rollis olla.

Taaskehastamist ei saa vaadata ainult kui ainult üritustel käimist ja rolli mängimist - aga tehakse ka palju muud, tegeletakse eksperimantaalarheoloogiaga, katsetatakse selle ajastu asju, tehakse trenni ning näiteks tehakse ka selleaegsete retseptide järgi süüa. Taaskehastamisel on mitmeid väljundeid ja rollimäng on vaid üks, aga eelmisest postitusest jääb aga mulje, et kui rolli ei mängi, siis see on ülimalt halb ja paheline. Ma ei ole selle vastu, et rollimäng taaskehastamise üritustel on, aga see ei ole põhiline.