Peerg

[Irve]

Kodanikud: kas keegi on teist peeruvalgel istumist katsetanud? Mitte niisama suu ja õhusoojaks öelduna, vaid selle pirrutähenduses pulga tähenduses?

Mul on alati mingi selline poolhuvi olnud, et kuivõrd funktsionaalsed need peerud omadega olid.

[Bernard]

Kui on selline korralik ilus kuiv okaspuu pird siis annab umbes sama palju valgust nagu 2-3 küünalt.

Kui hoidja on õige nurga all siis põleb täitsa kaua - täpset aega pole mõõtnud.

Teha on peergu/pirdu lihtne seega õhtune varu valmib suht kähku. Kui vaha, küünlad või õli on kallid siis on peerg täiesti toimiv asi. Pole kahtlustki, et lihtsam rahvas kasutas väga palju.

[Dan]

Peerule on vajalik vastav hoidja. Kuhugi seinaprakku toppimine (mida on kirjanike poolt populariseeritud mõnikord) lõppeks põlenguga. Pirruhoidja hoiab ka selle õige nurga all.

Pird eraldab põlemisel hõõguvat sütt, rohkem või vähem. Pirdusid olevat hooldanud lapsed üldiselt, need vajasid pidevat järelvalvet.

Ma ei tea kust on pärit Bernardi kogemus okaspuust pirdudega, aga pirrurauaga (see millega neid rebiti) töödeldi ainult lehtpuud. Mänd/kuusk viskab sädemeid põledes.

[Mutabor]

Pirru "hooldamist" nimetatakse nuuskamiseks.

[Bernard]

Okaspuu põles stabiilsemalt ja puht empiiriliselt hinnates nõks heledama leegiga. Suurt sädemete pildumist ei täheldanud. Ei oska kommenteerida vähem kuiva puidu või pikema kasutamise puhul

Hoidjat pole väga raske valmistada kui nupp nokib või kui käed küljes.

Tuhka annab nii pigem vähem - seda muidugi kui puit on väga kuiv. Samuti ei tohi liiga jämedat peergu teha, ei põle nii hästi ja siis usun küll et võib sädet, sütt ja muud jama kõvasti rohkem olla.

Valveta ei tohi jätta.

[KEK]

Ma siin puht teoreetiliselt mainin ära, et kui siin nüüd loen pirru kohta, siis ma oma peakese sees näen ka lausa selliseid pirrhoidjaid mis koos aluse ja muude vajalike vidinatega on ilma valvamata ka võimelised töötama, ilma et endast majapidamisele ohtu seaks,
lisaks on neil veel küljes valgust suunavad ja koondavad lisa võimalused.
Selliseid hoidjaid aga tõenäoliselt ennevanasti väga ei kasutataud.

[Dan]

Jah, tõesti oli petroolilamp, millel oli ka valgussuunaja. Ilmselt küll polnud petroolilampi muinaseestlasel. Miks veel paarkümmend aastat tagasi maal pirde kasutati - petroolilamp haises ja tema aetud tahm oli kordades jubedam kui pirru põlemisel tekkiv. Võib-olla mäletate seda "nõukaaegset" petrooli.

Kui elekter ära oli, siis kasutati neid. Ja kuhugi "suurest" asustusest eemalolevasse külla ei jooksnud ka teab-mis korras liinid. Oli küll ühel mehel mingi nöörist käimatõmmatav traktori(?) mootor koos genekaga, aga see lärmas sedavõrd, et külaelanikud kogunesid hangudega kui see käima tõmmati

[Irve]

Olen isegi võrumaal petroolivalgel istunud. Seal oli teada värk, et äikesega elekter ära läheb ja tookord oli tuulispask ühe alajaama sodiks teinud. Samas oli majas nii 3-4 lampi ja ilma mureta istuti need paar hämarat õhtut.

Pirrutikkude kasutamist samas ise näinud ei ole.

[Bernard]

Kellel veidi rohkem raha/võimu oli, kasutas siinmail muinasajal küünlaid valgustamiseks. Odavad küünlad tehti searasvast, kallid mesilasvahast. (Mesilasvaha põles ilusamini, ei tahmanud ja ei haisenud nii palju.)

Rooma või lähis-ida stiilis õlilampe pole vist leitud. Pead ei oska anda, kuulnud küll ei ole, et oleks.

Pidev peeruvalgel istumine oli selline üsna vaese inimese meelelahutus. Kuigi ilmselt oli peeruhoidja olemas paljudes majapidamistes.

Valguse suunamisega ei viitsinud keegi väga vaeva näha. Valgusjõud on ühel küünlal/peerul niigi väike ja mingit olulist tööd või toimetamist öösel ei tehtud. Istumiseks või söömiseks on suunamata valgus mõnusam.

Esimesed kes hakkasid suunamisega kapitaalsemalt tegelema olid keskaegsed teatrid. Suunati sadade küünalde valgust lavale. (Sellest ka väljend "on/ei ole küünlaid väärt" elik kas miski etteaste on piisavalt hea, et lava selle jaoks valgustada.)


Enamik muinasaegseid taaskehastajaid toimetab targalt kui valgust suunavatest asjadest eemale hoiab - isegi kui need valmistatud ajastutruust materjalist. See on meie tänapäeva mõtlemine mis reflektorid iseenesest mõistetavaks teeb ja need kiirelt ka kättejuhtuvatest materjalidest valmis klopsib.

(Sama on kruviga. Kruvi tunti antiigis ja tuntakse tänapäeval - muinasajal teda lihtsalt ei kasutatud, kõik tehnilised võimalused kruvide tegemiseks olid olemas, ja välja oli kruvi mõeldud ammu enne. Kuidagi lihtsalt see leiutis ei figureerinud.)

[KEK]

[Irve]

Bernard vist vihjas pigem sellele, et taaskehastamisel oleval ajal oli keeruline kruvitegemise kunst parajasti unustusehõlma all.

[Kristjan Oad]

Eestis popimal taaskehastataval ajal siis, viikingi- ja hilisrauaajal.

Nagu larpi peetakse teinekord vaid tüllkeepide ja torumõõkadega mänguks, nõnda ka taaskehastamist samastatakse vaid muinasajaga. Nagu teame, kumbki arusaam ei vasta tõele. (Peaks ikka selle Schenkenbergi üksuse kehastamise idee teoks tegema. )


Valgusallikatest: seapõiest, puitkarkassiga latern vahaküünlaga on end igati asjalikuna tõestanud. Saab riputada ka haralise/sälgulise teiba otsa, täidab vajadusel tõrviku funktsiooni. Laagrioludes kindlasti mugavam kui peerg, ja kuna laagrielu iseenesest eeldab kehastatavate persoonide teatavat jõukust ("rotid ei reisi"), siis ei näe ka ajastutruuduslikku vastuolu.

Juhan (siin vist nime all celecirion) peaks selliseid laternaid tegema ka, pead ei anna, ent huvi korral tasub küsida.

[Zeek]

1902. a. leiti Kavastu rabast roomaaegne pronkslamp. Infot: näiteks http://www.arheo.ut.ee/BA09KatjaS.pdf
Tallinna Linnamuuseumi kogudes on kirjas: keraamika: kaks õlilampi I saj. II poolest
(kommenteerida ei oska)

Peeru- või küünla või lambivalgel töötamise kohta: oleneb, mida teha on vaja. Mugav ei ole, kuid vajadusel saab suurema osa tegemistes tehtud, s.f. igasugused õmblemised, ketramised, lihtsamad naha- ja muud tööd, eriti sellised, mis juba käe sisse harjunud (vööd kududa, lõnga kedrata jms saab praktiliselt ka pimesi kui vaja). Iseasi kas alati ja kõike on vaja...

Lampidest veel. Ega meilt hilisemaid, TUVASTATAVAID lampe leitud jah ei ole, samas ütlevad ka arheoloogid, et kui lambiks kasutati kausikest rasva v õliga, millesse taht torgatud ja see põlema süüdatud, siis seda ei ole arheoloogiliste leidude puhul hiljem võimalik praktiliselt tuvastada. Ehk siis võimalust ei välistata.

Küünaldest. Küünlad on edevad küll...aga kas neid nii massiliselt ja igal õhtul ikka kasutati? Isegi rikkamates peredes? Kui on odavamaid ja peaaegu samu häid võimalusi...

[Dan]

[Bernard]

Vat minu praktiline kogemus näitab seda et peeruvalgus on nii maksimum paar küünalt väärt - õlilamp aga juba selline korralikum tegelane. Leegi kuumus ja heledus, tundub, on lihtsalt erinevad.

Ei saa nüüd päris hästi aru mida sa selle "mitte minema viskamise" teooria all mõtled. Võibolla räägid samast asjast mis mina, võibolla mitte. Muinasaja lõpust ja keskajast on hulgaliselt allikaid jõhkralt suurest küünalde kasutamisest valgusallikana. Peeru kasutamisest on väga palju vähem alliakaid (n. pole ühtegi linna kes vinguks, et valitseja tahab maksuks jälle tonnide kaupa peerge saada). Tuginen sellele. Minu arvamus on, et peerg EI vahetunud küünla vastu - neid kasutati samal ajal, lihtslat küünalt kõvasti rohkem.

Ei ole - jutt käis lihtsalt reflektoritest pirdude taga. Kõrvalteema, mis loodetavasti on varsti ammendunud.

---

@Zeek

Tänud täpsustamast lambi seisukohalt. Ega ma ei uskunudki, et päris ilma oleme - aga paistab, et palju pole ka leitud.

Mis muusse puutub, see oli täpselt see mida ma mõtlesingi. Kui väga vaja saab kõik toimetused tehtud aga oled ilmselt nõus, et keerulisemaid asju üritati ikka päevavalges ajada. Meie kliimas oli ju talv selline aeglasem aeg just päeva pikkuse tõttu.