Dragon.ee foorum

Napsasin mõtte kõrvalteemast, aga kuidas pakendate oma toidukraami, kui seda parajasti teha tahate?

Omamoodi on see suuresti kostümeerimine, aga tõesti: kuidas vedada toitu muinasaja jaoks ajastutruul moel ringi?

Pidevalt ise katsetades ja uusi leidlikkusi avastades, mõned ivad on välja tulnud.

Kirstud (etnograafilised, sellised mis sõna "veimevakk" peale silme ette tulevad) on adekvaatsed jaheduse hoidjad. Ka nii +30-40 kraadi juures.

Kuigi mõte võib tunduda esmapilgul ehe ja ahvatlev, ei ole kangast (linasest ) kotid vast autentseim valik toiduaineliikide eraldi hoidmiseks. Jahule veel, ent juurviljade jm tarbeks on teemaks korvid (korvitäis porgandeid näeb ka täitsa vahva välja, nii atmosfäärielemendina), nii vitstest kui kasetohust.

Joogi- ja toiduvalmistusvett saab hoida väga hästi tünnis, nagu ka kalja. Õllele sobib vaat või lähker (mille maht võib tarvidusel ka 5+ liitrit olla - kusjuures säärane maht on kirjalikest allikatest ka teada (vist oli Grettiri saaga)).

Igal juhul on täiesti võimalik kõike tarvilikku isegi hämmastavalt väikese vaevaga muistselt mahutada. Tõsi, mahuteid tuleb hankida, vajadusel töödelda jne - ent milleks meil siis sügis-talv-kevad on.

savinõudes hoiustamine oleks eriti hea sellisele soojakartlike asjadele, mesi, või, moos, puuviljad jm kraam.
kõik kuivkraam läheb riidekotti.
ja liha on kaval enne ää suitsetada, siis peab kaua valmis.
vein on vahatatud nahkpläskus.
mõdu võiks olla tünnis, aga see on nati keeruline. mul pole veel vastavat tündrit. sama ka vee kohta.
siiani ikka salaja telgivarjus kõik kuritöö ära tehtud - sass valatud sarve...

ausalt öelda-- õlu mis on ümber valatud on ikka kehv
so ainuke õllesõbralik ümbervalamine on originaalanumast otse suhu --nu ok -- sarve ja suhu
sestap sageli ei pääse mingist 20 sajandi taarast -eriti kui värki tuleb viia kaugele ja tarvitada alles kolmandal päeval
nüüd on laagripealiku ülesanne see 20 sajand silma alt ära peita ja seda korda pidevalt nõuda sest 20 sajand tükib riide /nahkade alt pidevalt välja ronima

Tundub, et räägime siin rohkem ikkagi sellisest "matkavarustusest" elik kaasa võetavatest toiduainetest.

Isiklikult arvan, et viikingitel oli toidu säilitamise tehnoloogia pehmelt öeldes sitt. Kindlasti on võimatu võistelda klaasi, plastiku, säilitusainete ja gaasikeskkonda pakendamisega.

Kristjanil on õigus ses osas, et ega seal väga keerulist keemiat pole: savinõud, kirstud, tünnid, korvid, lähkrid. Kõik teada tuntud värk - tuleb lihtsalt valmis nikerdada.

Linane kott jahu jaoks ei ole sugugi autentne muinasaja mõistes - jahu ja viljasaadusi hoiti transportimisel savinõudes. Selle kohta on lausa hulgaliselt arheoloogilist materjali, potipõhjadesse kuivanud jahu või terade näol

---

Enamik pikemat toiduainete säilitamist toimus muinasajal vaieldamatult erineva kuju ja suurusega savinõudes. Mis siis kas maa sisse kaevatud või lihtsalt varju all hoitud.

Enamikku liha säilitati nööri otsas või puuris. Kui tal tiibu polnud (et plehku võiks panna) siis tassida teda ei viitsitud, sunniti omal jalal kaasa tulema. Ma tegelikult täitsa imestan miks taaskehastajad üritustel näiteks kanaveristamisega ei tegele - pühapäevasõdalased tegelevad. Soovitan kindlasti kas veidi läbimõeldult või laiema üldsuse silma alt salaja teha esimesel korral.

Kirveste ja nugadega mööda platsi broilerit taga ajavad taaskehastajad oleks naljakas aga ka häiriv pilt.

---

Muus osas arvan, et muistne inimene valis mida sõjakäigule kaasa võttis - ikka selle järgi mis kõige paremini säilib. Sama lähenemine lahendab nii mõnegi probleemi. Parem kui vasaku käega paremat kõrva sügada ja üritada välja mõelda kuidas nahast ja takunöörist vaakumpakendit meisterdada, oleks eksperimenteerida erinevate toiduaine ja poolproduktidega - vaadata mis kõige paremini vastu peab.

Selleks ei pea isegi kostüümi selga panema ega metsa ronima. Kilosid pole ka vaja, piisab mõnesajast grammist ja mõnest savinõust. Kui nüüd veel asju natuke kirja ka panna (et kuidas lõhn tundub ja kas sai suppi keeta) ja vahest ehk mõned fotodki teha - olekski tegu eksperimentaalarheoloogiaga.

Saaks "tõele" lähemale ja sellest võiks ka lausa midagi teaduse mõttes asjalikku lõpuks sündida.

Minu arvates annab kõige autentsema paildi lavatekil sisev või koormahobuse küljes kõikuv vitstest puur koos kaagutavate kanadega, sellisel viisil saab päris palju kaasa vedada ja pahaks kindlalt ei lähe. Ja muidugi nagu juba eelpool mainitud, üks korralik lihaveis käib ju omal jalal.

Sai mullusuvel merele mindud mitmeks päevaks.
Ostsin laadalt kaasa saunasinki, ja säilitusaineteta suitsuvorsti, hapukurki, kitsejuustu, lihtsalt juustu, lähkritäie vett, suure koduküpset leiva ja mett. Kõik kraam oli vaakumkottimata ja rohkem või vähem otse kasvatajalt/küpsetajalt.

Kolm päeva suisel merel, tekilaudade all jahedas pidas kogu sööt kenasti vastu, ilma, et oleks kuhugi plastikusse pakendet või ainetega töödeldud.
Kurk sai juba enne teele minemist otsa, sest teistel laevameestel oli eelmine päev pidu olnud.
Õlut tuli randadest juurde osta, sest pütti polnud käepärast ja laadamees enda oma ei tahtnud anda.
Vesi läks vahatet nahklähkris teise päeva õhtuks natukene pruuniks ja mekkis natuke mesilasvaha järgi aga jõin ja mingisuguseid kõrvalmõjusi ei tähendanud. Süü võis olla lähkri suhtelises süütuses.

Nädali pärast läksime oma killaga Birkasse Rootsimaale. Kaasa võtsime muule moodsama kraamile lisaks kodus suitsetet lambakülje.. riidekotis. Ilmad olid suvised aga lepaving oli oma töö teinud.. seitsmendamalgi päeval nosisime ribisi ja vahetasime mõned rootsi õlle vastu erikuradi hea kursiga. Eurooplastele (taaselustajatelegi) oli kodusuitsu lammaribi ikka raju eksootika.

Kardulapudru keetsime seal kah, lõkke peal paja sees ja seeläbi taaselustus muistne aeg kordades rohkem ja ehedamalt kui kohvikulauas või foorumis targutades, kuidas ikka kardul alles Kolumbusega üle ookeani jõudis.

Lihtsalt mainin ära, et soolamine oli ilmselt kangesti kallis. Kindlasti väga palju kallim kui suitsutamine või kuivatamine.

Oleneb piirkonnast, meil siin ilmselt küll.

Kusjuures ei olene piirkonnast väga - Eruoopas eriti. Soolakaubandus oli muinasajal ja keskajal väga suur äri. Puudusid tänapäevased vahendid soola sünteesida, filtreerida või lähis-idast kohale lennutada. Soola kaevandati ja maardlaid kaitsti kiivalt. Aeg-ajalt oli sool lausa defitsiit.