Mõõgaspordi arendamisest

[turmakoll]

Seni on mõõgavõitlusest räägitud peamiselt ajaloo taaskehastamise ja eksperimentaalarheoloogia kontekstis. Klubi Turm on seda asja algusest peale pisut laiemalt vaadanud ja mina näen mõõgavõitlust kui olulist osa lääne võitluskunstidest ning meie kultuuriruumist. Turm on alati tegelenud ajalooliste võitluskunstide spordiga, mitte ajaloo taaskehastamisega, siit ka paljud arusaamatused meie ja taaskehastjate vahel.

Seoses võistlusliku tegevuse aktiviseerumisega Sõdalaste Koja ürituste raames, on tekkinud lootus organiseerumise võimalikkusele antud alal ja ajaloolise mõõgavõitluse viimisel ametlike spordialade hulka kaugemas tulevikus. Kui soovime liikuda selles suunas, peame silmas pidama järgmiseid seaduse poolt esitatud nõudeid kõikidele spordialadele:

*Spordialaliidu loomise eelduseks on spordiklubide olemasolu. Spordiklubiks loetakse eraõiguslikku juriidilist isikut (MTÜ näiteks), mille põhitegevus on spordi arendamine. Selles punktis on meil kõige suuremaid puudujääke, enamus mõõgavõitlusega tegelevaid klubisid on tõenäoliselt registreeritud kultuuriorganisatsioonidena.

*Igal spordialal peavad olema standardsed reeglid. Eestis kehtivate reeglite väljatöötamisega tegeleb hetkel Sõdalaste Koja avatud nõukogu. Probleemiks on rahvusvahelised reeglid, kuna ida- ja läänepoolsete maade reeglistik ei ole omavahel absoluutselt võrreldav.

*Spordiala tunnuseks on võistluslik tegevus, seega demonstratsioonesinemised ei kuulu sportliku tegevuse alla. On vaja korraldada rohkem turniire ja neid populariseerida nii võistlejate kui ka publiku hulgas.

*Treeningud peavad toimuma ratsionaliseeritud süsteemi alusel ehk metoodiliselt ja võttes arvesse sarnaste aladega tegelenud sportlaste ning treenerite kogemusbaasi. Praegusel hetkel pole minuteada Eestis ühtegi kutsetunnistusega treenerit, kes tegeleks ajaloolise mõõgavõitluse treeningute läbiviimisega. Küll on meil aga olemas vastav baas kutsetunnistust omavate treenerite näol, kes tegelevad põhimõtteliselt sarnaste aladega (larp, noavõitlus, idapoolsed võitluskunstid) ja kutsetunnistuseta treenerite näol, kes omavad erialast kogemust, kuid mitte kutsetunnistust. Ajaloolise mõõgavõitluse treener ei saagi praegusel hetkel kutsetunnistust taotleda, sest taotlemine käib läbi vastava ala sporialaliidu, mida meil praegu ei ole ja mille loomise suunas me peamegi hakkama töötama.

[Karmus]

Kogu respektiga dragonifoorumi ja tema tublide haldajate vastu võiks teema laiema huvigrupi olemasolu tõttu jätkata arutlust siin:

[hinricus]

Et enda kui ühe siinkirjutanud "autisti" positsioone selgitada, mõõgavõitluse kui spordi harrastamise vastu ei ole mul midagi, pigem ikka vastupidi. Ja kogu autentsuseteema kehtib taaskehastamise kohta, sporti võib teha kuidas iganes. Segadusi algusaegadel tekkis, taaskehastamise üritustel üritati nõuda taaskehastamist. Nüüd on Turm ise teinud endale sobivaid üritusi, mis on väga hea.
Ma ei arva ka, et mõõgavõitlusel kui spordil ja taaskehastamisel poleks puutepunkte ja et nad ei võiks üksteisele kasuks olla. Ikka võivad. Võitlustreeningud on ju väga samalaadsed. Kindlasti on Turmi jmt võitlejatel huvitavaid kogemusi. Paljusid asju saab harjutada paremini mitteajaloolise varustusega.
Muidugi on mõnede seltskondade vahel vanadest aegadest vimma, mis ka siin foorumis veidi tunda on andnud. Aga ega jah seegi üllatav ei ole. Samas on Eesti väike, võibolla peaks üksteist tunnustama igaühe valitud erinevates raamides (mida vormistavad või kehastavad muuhulgas erinevad üritused) ja koostööd tegema seal, kus ühist huvi on.
Selle spordiala ametliku registreerimise, spordialaliidu jmt puhul küsiks, mis see juurde õigupoolest annab?

[Trexxx]

[Karmus]

[turmakoll]

[Trexxx]

[turmakoll]

Tunnen Scott Rodelli isiklikult, tema korraldatud turniiridele oleksime kindlasti juba praegu oodatud.
Küsimus on siiski peamiselt meie enda organiseerimisvõime parandamises kui milleski muus.

[Mimic]

Viskan oma kaks vaskkopikat ka vahele.
Spordina organiseerumine on kasulik mitmes mõttes, mida igapäevaselt ei pruugi tähelegi panna. Esiteks ajavad mõningad spordisaalid asju ainult 'ametlike' spordialadega, ükskord võib sellistega kokkupuude tekkida. Teiseks, nii mõõgasportlased kui taaskehastajast mõõgakeerutajad on siiamaani väga põrandaaluste partisanidena tegutsenud, ametlikumal laienemisel võib takistuseks saada ka näiteks spordiringkondades juba aastaid ringelnud kuid seni õnneks idee tasemel plaan keelata ära kõik mitteametlikud trennid ja atesteerimata treenerid. Lastega tegeleda atesteerimata ei saa päris täpselt tähte järgides juba praegu, kui soovida mõelda järelkasvu peale. Kolmas positiivne pool on jah teoreetilised toetused, aga vähemalt esialgu on mõõgakeerutajaid piisavalt vähe, et sporditoetusi loota väga pole (noorsootoetusi saab lihtsamalt AFAIK).
Miinuseid on ka muidugi. Keegi peab bürokraatiaga tegelema hakkama ja see keegi peab suutma üsna neutraalne olla, et asjal mõtet oleks. Ja kriitikat tuleb niiehknaa. Tööd saab olema palju, nii paberimajanduserindel, promo tehes, kui ka ei usu ma, et üks universaalne reeglikomplekt oleks piisav, pigem tuleks neid tekitada ja kavalpeade vastu tänapäevasena hoida mitu, kasvõi erinevate relvade tarbeks.
Nime poolest soovitaks ma ka midagi mõõgast veidi laiemat, näiteks ajaloolist relvastatud võitlust vms. Mujal maailmas on tasapisi selleni jõutud, ilmselt jõuaks meil ka pika peale.
Scott Rodelli mõõgaturniiri kohta (ametlik koduleht on swordleague.com, seal on ka reeglid) niipalju, et praeguse seisuga on osavõtjatelt nõutav "vähemalt algne treening mõnes hiina mõõgakunstis" (täpselt nii vabalt see ongi sõnastatud), päris vaba turniir kõigi maailmanurkade stiilide esindajatele on alles planeerimisel.

Parimat,
Mimic, vahetevahel hiinamoodi mõõgasportlane