Vaimne taaskehastamine

[Kristjan Oad]

[hinricus]

Juhtusin selle mängu rõivastuse reeglite kolmanda kategooria osa lugema. No kust on tulnud need veidrad jutud vaipkleidi osas? Just liivi materjal näitab, et rinnanõelad ja kilpkonna(vahel ka muud)sõled on samas funktsioonis. Kui on naisel kilpkonnsõled, siis kinnitub rinnakee JUST NIMELT NENDE külge, mitte eraldi veel rinnanõeltega. Matustes, kus on rinnanõelad, pole kilpkonnsõlgi. Roberts Spirgis on sellest liivi rinnakeede ja sõlgede ja nõelte asjast ju üsna palju kirjutanud.
Aga et sellest vaimsest taaskehastamisest... esitatud tekstide näol on tegemist MÄNGU "maailma" ja reeglite piiritlemisega. Seega fiktsiooniga- nagu see sobibki mängule ja ka näiteks ajaloolise jutustuse kirjutamisel eeltööks. Aga see ütleb liiga palju asjade kohta, mille kohta midagi mitte-fiktsioonilist öelda ei saa, üritab määratleda kogu maailma. Taaskehastamisel minu arvates nii palju kõige kohta öelda ja määratleda vaja EI ole. Minu enda maitse järgi ei ole koguni soovitav. Parem on jätta paljud aspektid lahtiseks.
Kui aga öelda midagi kirjeldatud maailma kohta, siis... mul on hea meel , et ma ei ole sealt Kuigatsist. Aga igaühele olgu omad lõbud.
Seejuures ei taha ma endiselt sugugi öelda, et mõttemaailma ja "vaimse "asjaga ei peaks tegelema...

[Kristjan Oad]

[hinricus]

Sinu mainitud Spirgise käsitlustes ( ah ja Zarina Laukskola raamatut võib ka vaadata) ongi näha- rinnakee on kinnitatud kas kilpkonnsõlgede külge (muide selle jaoks on liivi sõlgedel auk allosas, mida Skandinaavias neil ehetel ei ole, on külje peal) või siis nõelte külge, mis on asetsenud samas kohas ja näivad igati samas funktsioonis kui sõled (viidet leheküljenumbritega praegu anda ei saa, ei ole raamat käepärast). Paariviisi rõivakinnitusvahendid õlgadel võivad olla ka loomapeakujulised sõled Gotlandil või teatavad ümmargused sõled Lääne Soomes, harvemini on sellisel moel kantuna leitud ka hoburaudsõlgi. Võib oletada, et kõigi nende puhul on vähemalt üldjuhul tegemist mingi õlgadelt kinnitatava kleidiga.
Kas taaskehastamise vaimne pool peab olema tingimata mäng?
Mind ennast huvitab pigem mingite muistse ilmavaate aspektide "päriselt" omaksvõtt või vähemalt nende teadvustamine ja nendele mõtlemine. Kui otsida näiteid siis- m.h. kingituste jagamise ja helduse osas on Vanakaru täitsa muistse pealiku moodi. Teisest küljest pole ma märganud tema iseloomulikus olekus teab mis muutusi, olgu tal seljas laiguline, kodune või muinasrõivas.
Mind ei huvita nii väga mäng, mis jääb ainult mänguks. Taaskehastamine ei ole minu jaoks ainult või niivõrd mäng. Aga see on minu isiklik tunne ja arvamine.

Oletuslikkusest- loomulikult on oletuslikkus vältimatu nii arheoloogia (kasvõi postprotsessuaalse arheoloogia põnevamad palad) kui taaskehastamise puhul. Küsimus on pigem määras. Mängu jaoks võib olla kasulik defineerida kogu maailm. Taaskehastamises mu arust on tihti parem jätta asju lahtiseks. Ka reaalses elus ei olnud kellelgi arvatavasti sellist süsteemset kõike hõlmata püüdvat kirjeldust. Ka praeguses reaalses elus on , eriti selle "vaimse "poole peal asju, mille kohta ei oska kindlalt öelda.
Aga et miks ma seal Kuigatsis ei tahaks olla... no teataval määral algab see puhtisiklikust tundest, et ma ei tahaks elada kusagil, kus meri või vähemalt Peipsi mõõtu järv läheduses (tänapäeval mitte enam kui mõnesaja meetri kaugusel)võtta poleks. Aga mere puhul on alati üks tähendus see, et seda pidi saab kaugetesse maadesse sõita... aga muidugi võib kaugetest maadest üht kui teist ka tulla...
Omaaegsetest ilukirjandusteostest jäi mulle muinas-Eestis mulje kui võsatagusest kolkast, kus juhmivõitu talumehed elavad rasket ja trööstitut elu. Natuke sarnaselt ka Sinu üllitisest (See elu raskus tundub Sulle südamelähedane olevat) Vähemalt ranniku- Eesti jõukama elanikekihi osas tundub mulle praegu, et pilt on siiski märksa elavam, dünaamilisem ja värvikam. Isegi avatum, ehk. Aga Sinu valitud piirkonna osas ei söanda väita, võibolla tõesti...
Selle vaimse juurde käib minu arvates olulisel määral ka kultuur- olgu muusika, juttude vmt näol. Mis võiks olla lõbustav. Muidugi saab seal asju ajada vaid väga oletuslikult pinnal ja erinevate inimeste kujutelmad õigest ja maitsekast võivad lahkneda, ilma et kellelgi väga tugevat põhja oleks.
Paar konkreetsemat kriitilist mõtet -näiteks võõrakartuse kõrval on arhailistes ühiskondades tihti oluliseks peetud külalislahkust. Teistsugususe mittesallimise osas tahaks ka vaielda, et külahulludel või ka nõidadel on ühiskonnas ka oma roll olnud, võibolla oli ka muistsel ajal. Aga eks asi ole segane. Ma isiklikult kalduks ka uskuma, et piksejumalat tunti ja austati ka Kagu- Eestis, olgu siis mis nimega iganes.
No jah, eks see "vaimse" poole taaskehastamine on üks väga vähesel põhinev- ja üsna erinevaid tulemusi võimaldav ettevõtmine.

[Kristjan Oad]

[azrael]

[Pallando]

[Kristjan Oad]

[hinricus]

Tuleb välja, et ajasin jutu vaimsuselt kleitide manu... no targutan siis kah. Kuigi siin võiks sõna võtta pigem Zeek.
Vaipkleidi seostamine kilpkonnsõlgedega- koguni eksklusiivselt nagu Kristjan seda püiab teha, ei ole täpne.
Vaipkleidi, nagu me oma taaskehastajate selgas näeme, rekonstruktsiooni aluseks on eelkõige Soome Eura kalmistu leiud, nn Eura emand. Ja ta EI kanna kilpkonnsõlgi.
Kilpkonnsõled on küllaltki spetsiifiline skandinaavia ehtevorm, levinud alates vendeliajast. Liivi ja vepsa-karjala-idasoome on ainukesed alad, kus on tekkinud kohalikud mitteskandinaavia versioonid, kus selliseid ehteid on kandnud mitteskandinaavlased. Nii liivi kui vepsa puhul on arvatavasti tegemist osaliselt segapäritolu inimestega ja selliselt kahe traditsiooni põimumisega.
Skandinaavias ei kantud viikingiajal ega hiljem ammugi enam sellist Eura emanda tüüpi vaipkleiti. Kilpkonnasõled kinnitasid üle õlgade käivaid "trakside" moodi asju, mis kleiti üleval hoidsid. Seejuures näib, et kleidi lõige/ konstruktsioon on võinud olla mitmes variandis erinev. Ühine joon on kinnitamine-lahtikäimine õlgadelt. No ja ilmselt ühine päritolu- mille puhul Eura vaipkleit ongi kõige arhailisem- Taanis vist on midagi selletaolist olnud juba pronksi või varasel rauaajal (ei mäleta täpselt).
Nüüd liivlased, või nende eelkäijad Kuramaal, on hakanud kasutama skandinaavia sõlgi mitteskandinaavia kleidi juures koos mitteskandinaaviapäraste rinnakeedega. See, mida rekonstrueeritakse vaipkleidina EI OLE skandinaaviapärane kilpkonnasõlgedega kaasas käiv kleidimood vaid mingi muu, arvatavasti kohalik, kuid laias laastus põhimõttelt mõnevõrra sarnane kleidimood, st õlgadelt kinnitatav.
Nõeltega kinnitatud vaipkleiti on rekonstrueeritud ka semgalitel, kuigi ma ei tea mille põhjal.
Miks on need rõivakinnitusvahendid eri paikades erinevad? Näib tõenäoline, et just olulisemates naiste ehetes kajastus piirkondlik identiteet (naisteehete seotust võimupiirkondadega on nentinud näiteks taani arheoloog K. Nielsen). Gotlandil, erinevalt muust Skandinaaviast, ei kantud kilpkonnsõlgi vaid loomapeakujulisi, Saaremaa ja Läänemaa nõelad ja keekandjad on sise- Eesti omadest erinevad jne.
Nõelu, nagu ka mitteliivipäraseid keekandjaid liivi matustes võib seostada teisest etnosest pärit naistega. Nagu ka liivipäraseid kilpkonnsõlgi ja keekandjaid Eestis, või ka karjalapäraseid.
Mitte erinev rõivatüüp, vaid erinev identiteet, mis kajastus erinevates ehetes.
Ja vastupidi, ma arvan, et naisterõivas tööl - peol, suvel -talvel jne. ei olnud kogu aeg üks ja sama. Et olid võimalikud variandid, erinevad rõivaesemed. Vaipkleidi kõrval ka varrukatega kuub.
Mis puutub nõelte ja õlgadelt kinnitatava kleidi seosesse, siis mulle hetkel käepärasest infost- Hvoštšinskaja rekonstrueerib Zalahtovje (eestipärase materjaliga kalmistu Peipsi idarannal, säilinud tekstiili) matejali alusel õlgadelt kinnitatava kleidi, nimelt on matuses 208 nõelte st veidi allpool pronksspiraalide read nagu neid riide servadesse tehti. Tegemist ei ole H arvates mitte Eura tüüpi vaipkleidiga, vaid sarnasega mõnedele varasematele rekonstruktsioonidele, kus üle õla käivad suhteliselt laiad riidest "trakside" moodi asjad (Hvoštšinskaja, N.V. Finnõ na zapade Novgorodskoi Zemlij. S.-Peterburg 2004 lk 123). Nede "trakside" otsad oleks siis matuses 208 kaunistatud pronksspiraalidega.
Kokkuvõttes- paarikaupa õlgadel kantud rõivakinnitusvahendid viitavad tõenäoliselt üldjuhul mingile õlgadelt kinnitatavale kleidile, mille täpsem lõige on võinud varieeruda. Eura tüüpi vaipkleit on kõige lihtsam ja arhailisem.

Kui nüüd veidi ka "vaimu" teemadel, siis- ikka ja alati on inimene tahtnud tunda end väärtusliku ja olulisena, oma toimetamist tarviliku ja mõttekana. Kuidas võinuks oma raske töö ja elu väärtuslikkust näha talupoeg muiste? Üks võimalik (väga spekulatiivne, nagu arvata võib) mõte on, et inimeste, korrastatud maailma looja ja hoidjana. See lähtub Midgardri, "kultuuri" ja Utgardri, "metsiku"vastandusest (no ma hiljuti küll lugesin, et keegi selle vastanduse muistsuses kahtles). Midgardri kodusus sündis ja taasloodi pidevalt läbi töö ( kas mitte Rein Sepp ei rääkind midagi sellist). No näiteks nii. Sõjameestel olid arvatavasti muud ideed ja vahendid olla cool.
Aga miks tegeleda eliidiga- kultuuri lõi ja trendi määras sel ajal pigem eliit. Ka keskaja rahvakunsti on palju mugandatud ülemkihtide kultuuri.
Teisest küljest on muidugi tore, kui keegi võtab tegeleda ka vaesemate inimeste taaskehastamisega.
Ning - muinastalu maalammaste, eesti hobuste, arhailiste taimesortide jmt-ga oleks kaheldamatult huvitav ja äge, võibolla keegi kunagi jõuab selleni. Mina isiklikult ilmselt küll mitte.

[Kristjan Oad]

[azrael]

Eks see kõik oleneb taaskehastamise üritusest ja mida taaskehastatakse. Meie üritustel tulevad peamiselt kokku klubid pealike, sõjameeste ja kaaskonna-kaasadega - mida võib võrrelda pealike ja ühiskonna nö aktiivi kokkusaamistega muinasajal - ma olen peaaegu kindel, et nad vahel ikka kokku said ja ilmaasju arutasid. Sellises kontekstis ei ole ju rakse põhjendada väikest edevust ja püüdu näidata end võimalikult eduka ja varakana. Naised-tütred pandi ilmselt uhkelt ehte, et näidata oma jõukust ja vahest leida tütrele võimalikult hea kosilane. Ja tõesti ma usun et inimloomus pole palju muutunud selle 1000 aastaga ja ükski tõsine pealik ja sõjamees ei suutnud jätta eputamata oma eriti uhkete ja kaunistatud relvadega või vähemalt nautisid nad kadeduserohelisi pilke, mis vööl rippuvail hõbedaga ikrusteeritud mõõgapidemetel pidama jäid.


Loomulikult kui ürituse eesmärk on taaskehastada külaelu, kapsavõttu või tööd sepikojas-savipõletusel ei ole sinistel kuubedel ja kaunitel ehetel tõesti palju kohta. Kõik oleneb tõesti üritusest.

Mis riietusse puutub siis ma isiklikult arvan, et riidete hulgas oli mitmekesisus palju suurem kui me arvame. Olikord, kus terve skandinaavia peale on säilinud mõned kümned leiud millelt saab aimata milline lõige neil oli ei saa anda edasi väga tervikliku pilti sest riideid kandis tollal siinsetel aladel ju sadu tuhandeid inimesi mitmesaja aasta vältel. Kui metallesemete nagu sõled- kirved puhul saab natuke kindlamini väita millised tüübid olid tavalisemad siis rõivaste puhul kindlasti mitte. Samas mitmekesisus ja erandlike esemete hulk ehete, relvade, nugade juures lubab mul arvata, et ka riideid oli igasuguseid. Olukord, kus enamike skandinaavia muinaslaste kapuutsid on tehtud ühe kindla leiu põhjal ei saa ju olla loogiliselt võttes samuti ajastutruu?

[Kristjan Oad]

[hinricus]

Kristjan, ära tee liiga kategoorilisi järeldusi liiga napi andmestiku alusel. Ja nii põikpäiselt.
Pealegi. No mis mõttes on Koiva-liivi lähem kui Zalahtovje? Zalahtovje on täiesti sise-Eesti-pärase leiumaterjaliga kalmistu, lähedane Raatverele. Üks on ühel pool järve, teine teisel pool (seejuures täiesti kaldal). Vesi ei olnud muiste takistus vaid liikumisvõimalus. Veeteid pidi liiklus oli olulisem kui maateed. Ka talvel oli Peipsi hästi liigeldav.
Mainitud Zalahtovje matuses 208 olid sise-Eestile täiesti väga tüüpilised kaksikristpeanõelad (üks nõel ühendatud alumiste harudega) ja nn puumotiiviga keekandjad, sama tüüpiliselt sise-Eesti malli olid ka muud ehted ja pronksplekist pealistusega noatupp, mis suurte rõngaste abil oli kinnitatud kõlavööle.
Ja Zalahtovje ei ole samal ajal sarnane teistele Peipsi idakalda kalmistutele- Hvoštšinskaja järeldus on, et tegemist on umbes 10/11 saj vahetuse paiku Eestist tulnud elanikegrupiga, kes säilitas kontakti Eestiga ja eestiliku omapära ka 12. sajandil.
Muidugi väga rangelt võttes ei ole Raatveregi jmt Peipsiäär Ugandi, aga siis peaksid Sa millegi tegemiseks omama oma väga kitsast piirkonnast esinduslikku leiumaterjali. Seda ju ei ole.
Ja jutt, et kanti iga ilmaga ja igal puhul ainult ühesugust rõivast ei ole usutav. Ka Rootsis on rekonstrueeritud peale kilpkonnsõlgedega kleitide ka varrukatega eest lahtikäivaid kuubesid, naistele ka, sinu lemmikkuube on ka Laukskolas kilpkonnsõlgedega kleitide kõrval (ja võibolla isegi otsakuti). Jne.
Muidugi võiks öelda, et kalmed ja panustega matused on eliidi värk, vaesed inimesd elasid teisiti.
Nojaa, see sinu armastatud konservatiivsus võis vaesema rahva hulgas suurem olla ja rõivaid ehk võiski neil natuke napimas valikus olla. (Ehkki no ma tõesti ei usu, et muinaseestlastel, lapsed välja arvata, ei olnud näiteks talveriideid) Samas selle vaese rahva kohta, nende võimaliku eripärase rõivastumise kohta ei ole mingeid andmeid. Ei. Ole.
Aga muide- vaipkleit on märksa lihtsam ja vähem töömahukas rõivaese kui kuub.

Ja tõsi on ikka ka see, et näiteks Kiruvere laagris, mille kontseptiks on ammust aega kokku lepitud turu ja käraja aeg/koht, ei oleks tõenäoline kohata kuigi hulgaliselt vaesemate ühiskonnakihtide esindajaid. Tulles kaugelt Läänemaalt, ei võta ma kaasa inimesi, kes kodus tööd peavad tegema!
Probleem- eriti vähemängulise taaskehastamise puhul- on vabatahtlike orjade- orjataride nappus. Ma ei ole, tõsi küll, tuttav sado- maso subkultuuri esindajatega, võibolla oleks taaskehastamisel neile midagi pakkuda ja vastupidi .
Muidugi säärane käraja vmt kontsept tuleb selgelt väljendada. Aga mida rahvas näeb või aru saab... see on omaette teema, kuidas publikut harida.

[Kristjan Oad]

Talverõivad jms on eraldi küsimus, mis on paraku täiesti (etnograafiast inspireeritud) oletus. Vahetute allikate põhjal on võimalik midagi arvata ju vaid nö esindusrõivaste kohta, mis funktsionaalselt, kasvõi oma materjali tõttu kuulusid "keskmise põhjamaise ilma" puhul kantavate rõivaste kategooriasse. Nagu meie endigi kogemused ju kinnitavad, on linane-villane paarikihiline rõivastus hea jahedamast suveilmast leebema talveilmani.

Kindlasti lisas muinasinimene ilma märjenedes-jahenedes enda rõivastusse kihte, pikkade varrukatega tuunikalõikelised esemed (villast, lambanahast jms) olid selleks sobilikud. Ent sealjuures eksisteeris ilmselt - traditsiooniline ühiskond siiski - kindel "esindusrõivamood". Hilisemast ajast (ent samuti siiski veel traditsioonilisest ühiskonnast) on näiteks nn rahvarõivad. Need varieeruvad küll piirkonniti, ent igas peamiselt sissepoole suhtlevas kogukonnas on praktiliselt identsed.

Küsimuseks ongi seatud: milline oli see traditsiooniline "mood" lõunapoolseimate eestlaste juures? Kui läheneda ennekõike eemalseisva uurijana, siis võib nentida küll, et võis olla nii ja võis olla naa. Ent soovides leida konkreetsete ettevõtmiste tarbeks rakenduslikku lahendust, ei ole selline varieeruvus sobilik. Oleks anakronistlik, kui samast kogukonnast pärit inimestest üks kannaks "tavalise igailmakõlbliku esindusrõivana" umbkuube, teine aga vaipkleiti.

Zalahtovje lahendus on tõenäolisem, nagu välja tõidki, Peipsi läänekalda, HCL mõttes Vaiga elaniku kehastajale. (Põhja-)virulase kehastajale vast midagi lahe põhjakaldalt. (Lõuna-)ugandlase puhul tuleks uskuda umbkuube - koivaliivi matuse lahenduse kaja (mõneti luuleliseks minnes) võime näha Halliste rahvarõivastes, millelegi Zalahtovje-laadsele analoogset "viidet" paraku ei ole. Tõsi, Koiva ja Zalahtovje "rebivad tihedalt", ent Halliste (lõikedki klapivad, rääkimata komplektielementidest) kallutab kuue-seeliku kasuks.

Aga mulle tundub, et meie lähenemised erinevad ka metoodilisel ja eesmärgilisel tasandil, et mitte öelda "maitseküsimustes". Mina nendin, et üks suur oletus niikuinii, ning hõlman vaikimisi ka, kus neist tolku, etnograafiat ja universaalsemaid tendentse (traditsiooniline ühiskond jne), seades sihiks kitsa konkreetse rakendusliku tulemuse. Sina vist oled valmis kergemini ütlema ka "pole tõestatud, ei saa väita", asudes seeläbi veidi rohkem teoreetilise uurija positsioonil.

[Liiwi]

Kristjan, Lõuna-Eesti kontekstis soovitan ma veelkord Sul tutvuda Siksälä materjalidega (korra kirjas juba soovitasin ). On Eesti territooriumil, olemas rikkalik leiumaterjal. Ma ei saa jätkuvalt aru - andesta mu lühinägelikkus - miks Eesti taaskehastajad peaksi lähtuma eeskätt Koiva-Liivi leiumaterjalist?