Jalatsid

[Lenoore]

Kas keegi on katsetanud nahast taldadele puitkoonuste sisse panemist?
Kui on , siis kuidas vastu peab ja mis puitu kasutasite?
Ja kas jäi ka heasti painduma ja läbi mitme kihi talla seda mõistlik on panna?
Või ainult kanna osale?
Pluss veel muud küsimused...

Sai palju küsimärke, aga oleks hea kui keegi oskaks nõu anda.
Aitähh

[Zeek]

Mis asjad on puitkoonused nahast taldel?

[Lenoore]

Need on sellised väikesed puust jublakad mida taldade sisse toksiti, et jalats paremini vastu peaks.
Inglise keelne nimetus on Wood-Pinned
Janne Harjula kirjutab oma raamatus 'Before the heels, footwear and shoemaking in turku in the middle ages and the beginning of the early modern period' nõnnaviisi :"Some turnshoes in Turku were equipped with an extra outer sole. The outer sole consists of several layers of leather, attached with wooden pins."
Vastavat pilti ei leidnud.
Küll mõtlesin, et mõni Taaskehastaja on äkki neidki jalatseid uuskehastanud.

[Sprot]

Ma arvan et kirjeldatu ei ole mitte puit koonused vaid et need mitu kihti nahka olid tikkudega kokku pandud.

[Lenoore]

Nõksa koonusekujulised on need küll kui piltidelt vaadata.
Aga kas keegi seda päriselt ka teinud on?

[Zeek]

Kingsepad nimetavad seda tikutamiseks, sisuliselt ongi tegu puust tikkude abil mitme nahakihi ühendamisega. Tikutamist kasutatakse/kasutati eelkõige jalatsi kontsa kinnitamisel, kuid raskete, tugevate jalatsite (er. saabaste) puhul ka talla kinnitamisel (19. sajandi Ameerika sõjaväesaabas: http://www.fugawee.com/images/peg1.jpg ). Kuni pea 20 saj keskpaigani olid tikutatud saapad üsna levinud, tänapäeval kasutatvad koonusekujulised poleeritud tikud, mida kauboisaabastesse toksitakse on pigem dekoratiivsed, algsed tikud meenutasid pigem piki süüd lõhestatud puupinde, mis võisid olla ühest otsast tiba peenemaks vestetud. 19. sajandil leiutati kingsepatikkude tootmiseks masinad ning ka tikutamist hakati vähemasti kohati tegema masinate abil. Tikutamist kasutati paralleelselt õmblemisega või ilma (olenevalt tellija nõudmsiest ja hinnast). Taaskehastamise kontekstist: jalatsite tikutamine tänapäevasemas mõistes tuleb üldiselt koos kontsa kasutuselevõtuga 16 sajandi II poole paiku, saavutades laiema populaarsuse alles 17. sajandil, mistõttu enamuse taaskehastajate jaoks on tegu liiga hilise nähtusega.

Ingliskeelset terminoloogiat: tikk - peg, tikutatud jalats - pegged shoe, tikutamine - pegging

P.S. Olen näinud, kuidas seda tehakse, olen oma käega harutanud lahti tikutatud talda. Tikutanud ise ei ole. Tikutamine eeldab mitut kihti jäigemat, s.t. mitte kuigi elastset nahka, talla tikutamsiel peab tegu olema spetsiaalse tallanahaga, mis on paks ja üsna jäik. Kuna tegu on klassikalise neetimise alaliigiga, oleneb tulemus suuresti füüsikaseaduste tundmisest ja ärakasutamise oskusest

Edit: Võtsin ära, kommentaari, et sprotil on õigus...kuna tuli välja et antud juhul ei teadnud kumbki, millest täpselt jutt käib.

[celecirion]

Mulle on jäänud meelde, et vene aladel kasutati viikingiajal, nooremal rauaajal ka metallist "naelu" , millega kinnitati lisatald. Nägid välja pisut tänapäevaste (või noh siis 10-aasta taguste) rõhtnaelte (knopkade ) moodi.
Justnagu roomlased kasutasid oma ajal hobnails`e.


Viide hetkel ei meenu, aga üritan millalgi leida.

[Lenoore]

Tänan, teooriaga olen juba eelnevalt tuttav.
Turku leid ütleb 'wooden-pins' saapaleiu ajaks 14 sajand.
Ma ei usu, et siin taaskehastamist miskiks määravaks teguriks võiks pidada, praegu kasutatakse saabaste tegemiseks momentliimi ja kummitaldu ning kõik on õnnelikud.
Aga kui kummitald kõrvale jätta võiks ju proovida puiduga seda tugevdada.

Teen katsetused siis ära

[Zeek]

Tee muidugi. Ja anna meile ka tulemustest teada .
Esialgse kirjelduse/küsimuse järgi oli üsna raske aru saada, millest täpselt jutt, seepärast ka minu tiraad tikutamisest. Aga kuna ma vahepeal sain tagasi ja võtsin ette oma Harjula raamatu, siis nüüd saan aru küll. Seletuseks teistele kel pole võimalust raamatust järgi vaadata: tikutatud (kuigi eesti keeles võiks selle konkreetse asja kohta olla mingi muu sõna, sest need tikud on mõnevõrra jämedamad ja veidi teise loogikaga kui "klassikalised" e. hilisemad) lisatald on õmmeldud jalatsirandi (mis on õmmeldud pealse ja talla vahele) külge. Stockholmi leiu puhul (ainus mis on leitud koos pealsega) oli tegu täistallaga, Turku leiud on kõik eraldi pooltallad ja kontsad. Lisatald on minu meelest hea dee, sest nii ei ulatu tikud läbi sisemise talla jalani ja ei jää häirima ning on vajadusel kergemini vahetatav. Huvitav on nende taldade juures see, et nagu Harjula märgib. on tegu olnud mingi Skandinaavia eripäraga (+ Pärnu leid). Ei Londoni, Brügge ega Yorki materjalides ole publitseeritud midagi samasugust. Londoni raamatus on küll naeltega allalöödud lisataldadega kalossid, kuid see pole päris see. Iseenesest tundub selline süsteem väga nutikas ning peaks aitama lisaks niiskuse ja pori eest kaitsmisele ka libeduse ning külma vastu. Kuigi ajaliselt jäävad need konkreetsed näited ikkagi suhteliselt piirimaile või selle taha enamusele taaskehastajatest (jutt siis Turku 14. saj II poole-16. saj I poole leidudest).

Väga tänuväärne leid. Ma olen ise küll seda raamatut lugenud, kuid ju siis aju ei registreerinud tol hetkel ära. Soovin katsetamisel igati edu ja hoia meid ka kursis


P.S. Lisaks Harjula oletusele, et lisatald võis olla nii päka kui kanna all, võiks ehk jalatsi sisemine tald ka natuke paksem/toekam olla, et väga läbi ei vajuks. Muidu tundub kirjas olev nahakihtide arv ja õmblemisloogka jne igati kasutatav ja männitikud kõlavad hästi...

P.P.S. Ikkagi ei saanud aru, mis on pistmist momentliimil ja kummitaldadel taaskehastamisega...

[Lenoore]

[Zeek]