Varjatud turvis.

[vanakaru]

[Kristjan Oad]

[Formendil]

[Ocazy]

Sattusin kogemata selle vana teema peale. Olen viimasel ajal suure hulga pildimaterjali läbi vaadanud (enamik neist 11. sajandist) ja mitte kusagil ei ole ma selliseid suurte kummikute moodi välja nägevaid jalakaitsmeid näinud. Saapaid kohtab igasuguseid aga sellist käekaitse moodi jalakaitset kindlasti mitte. Ja uskuge mind, nendes asjandustes ei ole ka võhiku pilgu läbi mitte midagi ehedat. Varasel keskajal kujutati inimesi pigem peenikeste jalgadega, vaadake või kõigile tuntud seinavaipa.

Minu jaoks on need jalakaitsmed sama õudsad kui ilma tupeta vöö vahele pistetud mõõk.

[lemmu tabelin]

[Bernard]

Mehed - ärge olge lollid!

Taaskehastamisvõitlus (vähemalt see mida ma teite turniiridel näen) ON SPORT, sellel on reaalse võitlusega sama palju ühist kui jäähokil (seal antakse kohati veel ehedamaltki). Paigas on reeglid ja järjest rohkem paika loksuvad. Küll ka kaitsevarustuse nõuded ja standardid täpsustuvad.

Sestap ütlen veelkord - ärge olge lollid. Platsile pange selga nõuetekohane kostüüm, selle alla aga nii palju ja nii häid/kergeid kaitsmeid kui mahub ja mugav on. Turniir on väga visuaalne ettevõtmine ja saan aru küll, et tuleb esineda - sestap kostüüm olgu ehe ja edev. Samas pole see (ajalooline) eksperiment, seega keda kotib kas sul trusarid on linasest või sünteetikast.

Mõtlemist tuleb alustada sellest, et päris võitluse kohta ei saa sa turniiril niikuinii suurt sittagi teada - seal oled sa väga tubli kontakspordi harrastaja, rispekt iseenesest ju.

Ma ei ütle, et peaks ajaloolises uurimises järeleandmisi tegema aga treenerina on minu kohus öelda - nahhui jälgige oma tervist!! Nii mõnigi siinsetest tuttavatest on (minu suureks kurvastuseks) varsti juba jäädavate põlvevigastustega. Kasutage elastiksidemeid ja sportlaste liigesetugesid, kasutage igasuguste nukkide (küünar, põlve, õla...) kaitseid, jne, jne. Uskuge mind varem või hiljem mõistate, et tervis on tähtsam kui ehedus (loodetavasti enne seda kui peate tervisest mineviku vormis rääkima hakkama).

[lemmu tabelin]

st. lihtsalt: parem natuke mitteautentne või varjatud turvis ,kui väga autentsed vigastused.

[Ocazy]

Nõus, pealegi on riiete alla peidetud maahoki kaitsmed 2 m kauguselt 100 korda ehedamad, kui kanepinööriga säärte ümber köidetud kisklaua laastud.

[Dan]

[Ocazy]

Tegelikult räägin ma "kummikutest".
Nahast säärekaitsmeid on ilmselgelt kasutatud antiikajalgi.
Aga kui käekaitse näeb ka väga lihtsate vahenditeha tehtult normaalne välja, ei saa seda öelda jalakaitsmete kohta, mis tehtud sama lihtsate vahenditega.
Ehk siis parem tõesti pedetud plastik, kui selline porno.
Galerii on kahjuks maas, muidu ma näitaks ka.

[lemmu tabelin]

Selles teemas saab jätkata varjatud käekaitsmete teemal.

[Andrus]

[Kristjan Oad]

Meie jääme maha võtete piiratusega (sest ohutusküsimus), inglased jäävad maha füüsilise kogemuse reaalsusega. Mis puutub käekaitsmete vajadusse (et terveks jääda), siis on meie stiil ajaloolisele tegelikkusele lähem. Kui meil meie stiilis on tarvis käsi kaitsta, et need terveks jääksid, siis oli sama palju (ja rohkemgi) ka II at alguses. Sa ju ei väida, et muiste pidurdati lööke sarnaselt sellele, kuidas seda teevad inglased? Rivid ja odad võivad olla ühes aspektis meist autentsem, ent mõõgavõitluse reeglid on meil realistlikumad. Mistõttu ei puutu inglased antud kitsa küsimuse meie võitlusviisi kontekstis arutamisel eriti asjasse.

"Tegelikult ei ole vaja, ent õnnetuste ärahoidmiseks olgu olemas." Meie stiil on ajaloolise tegelikkusega mõneti sarnane, ent leebem - meie eesmärgiks ei ole ju teist vigastada. Selles leebemas variandis tuleb meile, Sulle sealhulgas, peale tunne, et no vast ei saa käsi pihta - aga igaks juhuks, las olla kaitse.

Kas Sa väidad, et II at alguse võitleja ei kaalutlenud sarnaselt? Pidades ka meeles, et teda sihtijad soovisid ja üritasid teda vigastada, mitte seda vältida, nagu meie.

Mõttekäik lühidalt: kui neil polnud veristamise peale minevas olukorras vaja kaitsmeid, siis miks meil neid vaja on? Kas meie võitluskogemus ja tehtud tähelepanekud, mis ajendavad käsi turvistama, ei ole ammendav alus väitmaks, et käsi sooviti kaitsta ka muiste?

Võitlusviis, mida kasutame, on ju suuresti intuitiivne - keskaegseid manuaale on, ent ükski pilt seal ei liigu. Intuitiivselt käitume jäsemete täiendustega, relva(imitatsiooni)dega, samamoodi, nagu käituksime jäsemetega, kui tekkiks füüsiline konflikt. Rusikahoop asendub mõõgalöögiga, pöidla silma surumine nt lõikega kaelaarterisse. Mis intuitiivseisse reaktsioonidesse puutub, siis nood ülima tõenäosusega viimase 1000 a jooksul muutunud ei ole.

[Andrus]

Inglased tõin sisse, kuna kiputakse unustama, et taaskehastamises kasutatav võitlus ei ole alati selline nagu meil. Venelased (nii valged, kui päris) löövad veel karmimini, kuigi on ka neil klubisid, kus põhimõtteliselt ei kanta peale nahksärgi mingit muud turvist. Olen ise ühel sellisel võitlejal nukid veristanud, kuna nemad keelduvad kandmast muu hulgas ka ebaautentseid kindaid. Ehk siis meie stiil ei ole mitte ülim tõde, vaid üks väike seltskond paljude väga-väga suurte seltskondade seas.

Mina sõnastaksin mõtte teisiti. Kui tegu on päris võitlusega, kas siis käsi on ülepea prioriteetne sihtmärk?
Kas me ikkagi oma võitluses ei taba käsi kah, kuna võitlus meie puhul ju ei lõpe, vaid kestab? Kas "päriselt" oleks ikka niimoodi, nagu teeme meie?

Jah olen nõus, et meie stiil on füüsiliselt "pärisem". Kuna vajan oma luid ja liikmed igapäevaselt, kannan peidetud turviseid lisaks ajaloolistele. Samas olen teinud ja teised on teinud sedasama võitlust ka ilma käeturviseta ning hoobid kätte ei ole sugugi niivõrd tavalised kui võiks arvata. Soovitan harjutuse mõttes ja kergelt proovida võidelda kasvõi trennis nii ka teistel. Käekaitsmed maha ja teadlikult hoida käsi kilbi varjus. Mul on jäänud mulje, et hästiturvistatud käsi pigem soodustab käelööke, kuna sõdalane muutub hooletuks oma käe kaitsmisega.

Olen üsna veendunud, et KUI oleks vaja võidelda päriselt, lõppeks võitlus mitte murtud käeluude, vaid torkega näkku, kubemesse või kaela. Ehk siis puhtalt subjektiivselt, omaenda kogemuste najal, arvan et käekaitsme leiud tollest ajast on põhjendatult vähesed. Ma ei tea täpselt kuidas võitlesid tollased sõdalased aga ei nõustu väitega, et mingi käekaitse "alati pidi olema".

Minu nägemus, mida jagan teiste Muinaslaagri korraldajatega. Ei pea nõustuma ei Kristjan ega keegi teine. Aga vähemalt konkureeriva mõttena võiks olla meeles järgmine kord, kui katsetate uusi ideid võitluses

[hinricus]

Hmm, see üliturvaliste muinasturviste ihalus viib mu mõtted vahel ikka XX sajandi ja tänapäevasegi varustuse juurde. Näiteks. Ma pole küll suurem asjatundja paintballi alal, aga mu mulje on, et seal on üldjuhul kasutusel nägu kaitsev mask. Kui nüüd selle alusel teha järeldusi militaarvarustuse kohta, kas ma peaks siis arvama, et mulle anti Kaitseliidust praakkiiver- ilma kuulikindla näokaitseta? Oi, ja keha ega käeturvist ei antud üldse. Niiviisi oleks ju oht sõjas surma saada!?!
See, mida me oma mängulises võitluses tahame, on, et kaitserelvastuse tase ületaks väga oluliselt ründerelvade taset. Sest me ei taha üksteist vigastada. Võit võitluses ei anna meile peale mõningase enesega rahulolu midagi, ei märkimisväärset kuulsust ega tulu, kaalul ei ole peaaegu mitte midagi. Mida ma saada tahan võitlusest on eeskätt adrenaliin ja elamus. Aga selle eest tervist väga suurde ohtu panna üldiselt ei taha.
Kui aga inimestel on (olnud)vajadus võidelda elu ja surma peale, siis on asi (olnud) teine. Ja siis on ründe ja kaitsevarustuse suhe teine.
Sõjas pannakse elu kaalule millegi olulise nimel. Ma arvan, et heroilisuse kontsept, millest me oma võitlusteski natuke ihkame osa saada, põhineb suuresti riskimisel.
Mängulise võitluse varustuse alusel ei saa alati teha järeldusi päris võitluse varustuse kohta.
Aga varjatud kaitsmete abil on meie juhul võimalik viia mängulise võitluse varustuse välisilme sarnaseks sellele nagu ta allikate alusel näib olevat olnud kunagises pärisvõitluses.