Maagilised märgid
Postitatud: 15:07 12. Nov 2006Inimese ja tema maailma toeks ning kaitseks
Reet Piiri, ERM teadur, ajakirjast "Käsitöö"
Päike, kodukolle, soojus ja tuli -neid läbi aegade olulisi asju sümboliseerivaid märke on meie rahvulikus ornamentikas palju kasutatud. Ajastule vastavalt stiliseeritud ja sageki esinedes ühe ornamendi detailina, on nende tähendatust vahel üsna raske määratleda. Ometi on kindel, et niisama neid ei kasutatud-ikka loodeti neist paremat elu ,õnne ja
kaitset.
Kõige püsivamad on olnud inimesele, tema kodule ja lähedastele kaitset lubavad märgid.
Veel 19. saj oli üsna tavaline, et märke joonistati või lõigati sisse majaseinale ja uksele aga ka sööginõudele,viljakirstule,leivale ja mujalegi. Kõige mõjusamateks peeti tuntud nõiamärke viiskanda (1), silmusnelinurka(2,3) ja risti (4-6).
Eestlased tundsid mitmeid tule ja päikese sümbolmärke, millelt oodati nii jõudu kui abi. Päikese ja tule, ühtlsi ka kodukolde märgina kasutati varem päikesemärki haakristi,kuid juba 18.-19.saj ornamentikas leiame seda harva. Hilisemates õllekannude põletuskirjades
on sama märk muutunud voolujoonelisemaks ja saanud nimeks veskitiivuline (7,8).
Kolmnurk, viljakuse ja kasvu märk, on ühtlasi tuntud tule märgina (tähistas küla,kodu,kodukollet,tuld) . Sealsamas kirjeldatud siksak on ääristava motiivina viljakuse ,õnne ja rikkuse sümbol. Samaaegselt tähendas siksak joon ussi , kui kodu kaitsjat-
seega on ka siksak kodu ja selle kaitsega seostuv sümbol.
Elu kestvuse ,harmoonia,korra ja korrastuse märgid on eesti ornamentika põhimotiivide hulka kuuluvad ruut ja romb. Piiratud ruumi ja ideaalse püsiva struktuuri väljendajana on need kosmilise maailmakora,maa ja päikese märgid. Neil on side nii maad ja taevast ühendava risti kui ka algelemente ühendava sümbolarvuga neli (tuli, vesi,maa,õhk).
Samas oli ruudu ja rombi näol tegemist kaitsva märgiga. Näiteks kindakirjades nimetati rombi motiivi viie või seitsme silma päält sarvik (vastavalt sellele, kas püsti ja pikisuunas oli viis või seitsesilmust) ja sarvikukirja kindapaar kaitses selle kandjat kurja eest.
Sõõr sümboliseerib kõiksust , lõpmatust, aga ka korda ja harmooniat ning on elu ja ringkäigu tähis. Müstilise tsentrumina on sõõr kõigil rahvastel olnud päikese embleem ning kristlikus ikonograafias on seda samastatud jumala ja päikesega.
Eesti ornamentikas on sõõr üks põhimotiive, esinedes ni lihtsate sõõrikeste, ristiga sõõride kui ka tähtsüdamikuga sõõridena. Lihtsat kujundit, keskpunktiga ringi (9,10), pidasid meie esivanemad päikese sümboliks ja seda leidub nii puust kui ka tekstiilist esemetel. Eesti rahvakunstis leidub üldse väga mitmekesiseid sõõrimotiive, eriti rohkesti mulgi ja kihnu värvilistes tikandites, linastes särgitikandites, aga ka mulgirättide punastes kirjades.
Sõõri ja ratta motiivi kasutamine on levinud ka puukunstis, eriti õllekannudel. Väga uhked olid omal ajal pulmakannud, mille käepide kaunistati asuurse kodaratega rattaga. Lõike ja põletustehnikas on seda motivi kannude kaantel ja külgedel.
Populaarne kaunistusviis on sirkelrosett (11), mida piirab ringjoon. Spiraalset päikeseketast (12) kohtab nii pulma kui pruuttooli seljatugedel.
Juba vanast ajast tuntud valguse ja elu märk ringiga piiratud rist ehk rõngasrist (13,14). Ringiga piiratud tärnid ehk kodarad (15-17) on olnud samuti igivanad pühaduse ja õnne sümbolid.
Kõigile tuttav kaheksaharuline täht (18) on tuntud kui universaalne õnnemärk ja taasünni tähis. Meie ornamentikas esinem seda lugematutes variantides ja nimetusi on tal palju. Sageli on kaheksaharulised tähed keeruka ja mitmekihilised-hoolikal vaatlemisel on näha tähe sisse kombineeritud teisi kujundeid: ruute, rombe, kolmnurki, riste jne. Võib oletada, et käsitöömeistrid tugevdasid sel moel kujundeid ühendades sümboli väge.
Eluandvat päikest on sümboliseerinud ka triskele (20,21,22), kolmest kodaraina ühte punkti kinnitatud jooksvast jalast moodustatud kujund.. Triskelest usuti, et ta suudab kurja eemale peletada-maagilise kaitsemärgina kasutati seda Eestis sajandeid. triskelet võib näha Karja kiriku laemaalil (u astast 1340) ja vanadel sõlgedel.
Sama tekst koos visanditega:
Reet Piiri, ERM teadur, ajakirjast "Käsitöö"
Päike, kodukolle, soojus ja tuli -neid läbi aegade olulisi asju sümboliseerivaid märke on meie rahvulikus ornamentikas palju kasutatud. Ajastule vastavalt stiliseeritud ja sageki esinedes ühe ornamendi detailina, on nende tähendatust vahel üsna raske määratleda. Ometi on kindel, et niisama neid ei kasutatud-ikka loodeti neist paremat elu ,õnne ja
kaitset.
Kõige püsivamad on olnud inimesele, tema kodule ja lähedastele kaitset lubavad märgid.
Veel 19. saj oli üsna tavaline, et märke joonistati või lõigati sisse majaseinale ja uksele aga ka sööginõudele,viljakirstule,leivale ja mujalegi. Kõige mõjusamateks peeti tuntud nõiamärke viiskanda (1), silmusnelinurka(2,3) ja risti (4-6).
Eestlased tundsid mitmeid tule ja päikese sümbolmärke, millelt oodati nii jõudu kui abi. Päikese ja tule, ühtlsi ka kodukolde märgina kasutati varem päikesemärki haakristi,kuid juba 18.-19.saj ornamentikas leiame seda harva. Hilisemates õllekannude põletuskirjades
on sama märk muutunud voolujoonelisemaks ja saanud nimeks veskitiivuline (7,8).
Kolmnurk, viljakuse ja kasvu märk, on ühtlasi tuntud tule märgina (tähistas küla,kodu,kodukollet,tuld) . Sealsamas kirjeldatud siksak on ääristava motiivina viljakuse ,õnne ja rikkuse sümbol. Samaaegselt tähendas siksak joon ussi , kui kodu kaitsjat-
seega on ka siksak kodu ja selle kaitsega seostuv sümbol.
Elu kestvuse ,harmoonia,korra ja korrastuse märgid on eesti ornamentika põhimotiivide hulka kuuluvad ruut ja romb. Piiratud ruumi ja ideaalse püsiva struktuuri väljendajana on need kosmilise maailmakora,maa ja päikese märgid. Neil on side nii maad ja taevast ühendava risti kui ka algelemente ühendava sümbolarvuga neli (tuli, vesi,maa,õhk).
Samas oli ruudu ja rombi näol tegemist kaitsva märgiga. Näiteks kindakirjades nimetati rombi motiivi viie või seitsme silma päält sarvik (vastavalt sellele, kas püsti ja pikisuunas oli viis või seitsesilmust) ja sarvikukirja kindapaar kaitses selle kandjat kurja eest.
Sõõr sümboliseerib kõiksust , lõpmatust, aga ka korda ja harmooniat ning on elu ja ringkäigu tähis. Müstilise tsentrumina on sõõr kõigil rahvastel olnud päikese embleem ning kristlikus ikonograafias on seda samastatud jumala ja päikesega.
Eesti ornamentikas on sõõr üks põhimotiive, esinedes ni lihtsate sõõrikeste, ristiga sõõride kui ka tähtsüdamikuga sõõridena. Lihtsat kujundit, keskpunktiga ringi (9,10), pidasid meie esivanemad päikese sümboliks ja seda leidub nii puust kui ka tekstiilist esemetel. Eesti rahvakunstis leidub üldse väga mitmekesiseid sõõrimotiive, eriti rohkesti mulgi ja kihnu värvilistes tikandites, linastes särgitikandites, aga ka mulgirättide punastes kirjades.
Sõõri ja ratta motiivi kasutamine on levinud ka puukunstis, eriti õllekannudel. Väga uhked olid omal ajal pulmakannud, mille käepide kaunistati asuurse kodaratega rattaga. Lõike ja põletustehnikas on seda motivi kannude kaantel ja külgedel.
Populaarne kaunistusviis on sirkelrosett (11), mida piirab ringjoon. Spiraalset päikeseketast (12) kohtab nii pulma kui pruuttooli seljatugedel.
Juba vanast ajast tuntud valguse ja elu märk ringiga piiratud rist ehk rõngasrist (13,14). Ringiga piiratud tärnid ehk kodarad (15-17) on olnud samuti igivanad pühaduse ja õnne sümbolid.
Kõigile tuttav kaheksaharuline täht (18) on tuntud kui universaalne õnnemärk ja taasünni tähis. Meie ornamentikas esinem seda lugematutes variantides ja nimetusi on tal palju. Sageli on kaheksaharulised tähed keeruka ja mitmekihilised-hoolikal vaatlemisel on näha tähe sisse kombineeritud teisi kujundeid: ruute, rombe, kolmnurki, riste jne. Võib oletada, et käsitöömeistrid tugevdasid sel moel kujundeid ühendades sümboli väge.
Eluandvat päikest on sümboliseerinud ka triskele (20,21,22), kolmest kodaraina ühte punkti kinnitatud jooksvast jalast moodustatud kujund.. Triskelest usuti, et ta suudab kurja eemale peletada-maagilise kaitsemärgina kasutati seda Eestis sajandeid. triskelet võib näha Karja kiriku laemaalil (u astast 1340) ja vanadel sõlgedel.
Sama tekst koos visanditega: