Kui vana on Gandalf (ning üldse LOTRist)

[ohpuu]

allikad on muidugi erinevad. ma jätaks Tolkieni ja Christopheri ja nende kavatsused yldse mängust välja, sest nad ei puutu asjasse ning elasid hoopis teisel ajastul ja võib-olla ka mõnes teises maailmas. kuidas Läänemargi Punane Raamat, haldjakeelsed tekstid ja muu sodi, mida nad tõlkinud ja võib-olla ka kohandanud on, ei huvita mind praegu yleyldse. ma ei hakka tekstide tõepärasuses aprioorselt kahtlema.

kyll aga võin möönda et allikad on tõepoolest erinevad, sest erinevate rahvaste kultuurispetsiifilised arusaamad on paratamatult erinevad.

"Kääbiku" tekst – kui Tolkieni ja Christopheri kommentaare uskuda – pärineb Bilbo ylestähendustest peale reisi. ja suurelt jaolt vist enne seda, kui ta Kaljulõhesse pensionipõlve pidama läks. (selles võin eksida: äkki kirjutas hoopis Kaljulõhes; pead ei anna, parandage, kui eksin.)

"Sõrmuste isanda" põhiteksti on kokku kirjutanud Frodo. kui Frodo Läände ära läks, jäi Punane Raamat Sami kätte. (ja – nagu öeldud – pole eriti oluline, mis on vahepealsed lylid Sami ja Tolkieni vahel ja kuidas tekst vahepeal muutunud on, sest selle kohta põle lihtsalt midagi mõistlikku võimalik ytelda.)

seega on mõlemad tekstid kääbikute vaatenurgast kirjutatud, originaali keeleks läänepoolsete rahvaste yhiskeel. kuigi tegu on kääbikutega, kes teavad maailma asjadest palju rohkem kui muud kääbikud, on siiski neile sissekasvanud suur hulk kääbikukultuuri eelarvamusi ja harjumusi, millest nad ei soovigi kyllap vabaneda. nende hulka käib ilmselt nende arusaamine võluritest. kuigi arusaamad võlurite väest võivad aegamööda muutuda, jääb ikkagi põhiline suhtumine samaks.

(samamoodi ei näe ma midagi kummalist Beorni arvamises, et Radagast on "võluri kohta" täitsa mõistlik, sest võlurid olidki ju imelikud. vaadake või Sarumani. parem ongi siukestest eemale hoida, kui mingi supi sisse sattuda ei taha. vaadake, mis muidu ysna heasoovlikuna tunduv Gandalf "oma eesmärkide" kohta tunnistab. brrr. poliitik, rsk.)

"Silmarillion" koosneb teatavasti põhiliselt quenyakeelsete allikate tõlgetest. mõni tekstidest võib olla kirja pandud ka sinda keeli või yhiskeeles (nt Numenori puudutavad asjad), aga Ainulindale ja Quenta Silmarillion on kyll haldjate kroonikad. inimeste osalust nende tekstide synnis ei pruugi välistada, aga need inimesed on kyllap haldjate kultuuriga hästi kursis olnud. mõni ime, et seal räägitakse asjadest teistmoodi kui Läänemargi Punases Raamatus (mis hõlmab yksnes "Kääbiku" ja "Sõrmuste isanda" teksti, nagu meie neid enamasti nimetame).

mina peaks haldjatelt pärinevaid allikaid väärtuslikumaks kui kääbikute kirjapandud asju. ka kõige targem kääbik teeb väga vanade ja yleilmse tähtsusega asjade kirjeldamisel vigu rohkem kui kirjatundjast haldjas, kes on mitmeid väga vanu asju oma silmaga näinud või on neist oma lähedastelt otse kuulnud. pisikesed vasturääkivused või kas või lahknevused võlurite tegevuse kirjeldamisel või sellest aru saamisel on paratamatud, kuivõrd võlureid tuntakse erineval kombel.

nii mõnigi haldjas tundis Curuniri ja teisi juba maailma algaegadest saadik ja juba paguluse-eelsest Läänest, aga kääbikud teadsid neid kui piibulembeseid muhedaid vanamehi. või siis kui kummalisi vanamehi, kes potisetu kombel aeg-ajalt kylast läbi sõidavad ja lapsi hullutavad. lapsi tuleb nende eest hoiatada. Frodo tundis Gandalfit juba lapsest peale ja isegi kui ta pärast teada sai, kust Gandalf pärit oli, on tema jaoks Gandalfi põhikuju ikkagi see vanamees, kes ilutulestikku tegi ja talle lapsest peale meeldinud on.

Ove teab paremini rääkida, kes on kirjutanud need tekstid, mis koonduvad "Lõputa lugude" köitesse, aga neid tuleb käsitleda ikkagi ykshaaval ja oma kultuurikonteksti järgi (milleks tuleb arvestada kirjapanijat, kirjapanemiskeelt ja arvatavat sihtauditooriumi: Frodo ja Bilbo kirjutasid arvatavasti peamiselt oma kääbikutest järeltulijatele või pärijatele, haldjad teistele haldjatele, inimesed teistele inimestele; kui keegi muu juhtus lugema, siis lugegu, kyll ta kah aru saab.)

[pronto]

Mnjah .. minu arvates kääbikud ongi sellised tüübid, kes kipuvad ennast üle tähtsustama ja hiljem proovivad veel nägu teha, on objektiivsed ja tagasihoidlikud. ma vean kihla, kui Bilbo oleks küla peal veidi maad kuulanud oleks ta avastanud, et Gandalf oli veel umbes paarikümne kääbiku poolt läbi astunud. Nagu ma ennist väitsin pole vallalise kääbiku leidmine sugugi kerge tegu -- minu mäletamist mööda abiellusid kääbikud varakult ja sobivad vanuses poissmehi võis ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Aga miks kääbik just? Sellepärast, et kääbikud on üldjoontes väga alalhoidlikud, ütleksin koguni, et tegu on täielike nahahoidjatega, kui neil selleks võimalus avanes. Päkapikud selle eest on jube kangekaelsed ja uhked tegelased, kes suudavad tüli norida kõigi ja kõigega ning selleks, et nad elusalt kohale jõuaks pidi neile ühe argpüksi kaasa sokutama.

[Kriku]

[Kriku]

[pronto]

Minu teada põrutas Gandalf koos ülejäänud porukaga Valinori, kuna tema ülesanne oli täidetud -- seega ta mitte ei surnud maha, vaid tõmbas jee.

Teine asi on see, et kui keegi tegelane tuleks sulle tuututama, et ta on tuhandeid aastaid vana, siis kui tõsiseltvõetav tegelane ta sinu jaoks oleks? Ma arvan, et oma hingepõhjas võtsidki kääbikud teda kui väga osavat silmamoondajat. Ja Gandalf oli sellega rahul -- Istarina oli tema kohus ringi käia rahva seas ja hoida neil silm peal. Ka kääbikutel. Ma arvan, et ta oli kohaliku maailma rockstaari ekvivalent, kes käis linnast linna ja külast külla, püüdes turneega oma plaatide läbimüüki suurendada ja tuntust koguda. Ta võis minna ükskõik kuhu ja igal pool oli tal käpp sees juba.

[Kristjan Oad]

Rahvas, kaks sõna teile:

[surra]

kas see sõnayhend selgitab kuidagi gandalfi vanust?

[Kriku]

[Kriku]

[pronto]

[Kristjan Oad]

[ohpuu]

kogu loo juures tuleks muidugi meeles pidada, et igal võluril oli isegi surelikus kehas liikudes palju nimesid. kõik need nimed olid hyydnimed, mis talle see või teine rahvas oli andnud. mis nime rahvas annab, seda nime ka kasutab selle rahva seas.
ja yhe rahva antud nimesid võis eri aegadel olla ka mitu. Gandalf on ainult Kolmanda Ajastu lõpust pärinev läänepoolne yhiskeelne nimi, mis tähendab kepiga haldjat.
suulises pärimuses pysivad lood ysna ja ypris hästi, aga aja- ja kohamääratlused varieeruvad väga palju, yhte ja sedasama lugu, olgu ta siis tegelikult toimunud või mitte (ja alati on neid, kes arvavad, et on tegelikult toimunud ja neid, kes seda mitte yks teps ei usu ja neidki, kes arvavad, et mingi iva seal on, aga vaevalt ta siis päris niimoodi just oli), räägitakse väga erinevate aegade ja kohtade kohta.

suuline mälu, kui ta just haldjate oma pole, ei säilita eriti hästi andmeid selle kohta, millal täpselt yks või teine asi toimus. oma esivanemate kohta võidakse teada kyll, et mitu põlve tagasi mõni asi toimus, juhul kui elatakse seitse põlve või kauem yhes kohas, aga kaugemate asjadega pannakse ikka ysna puusse, kui ei ole kirjalikke ajaloolisi allikaid, mis suulist mälu toetaks.
seesama kehtib ka nimede ja isikute kohta: samu lugusid räägitakse väga erinevate inimeste kohta. ja kui yhel kolm tuhat aastat vanal tegelasel on mitu nime eri aegade ja eri rahvaste lõikes, siis laguneb tegelane tõenäoliselt laiali mitmeks tegelaseks.

või siis vastupidi: yks tegelane, keda parasjagu või põlvkond tagasi elatavat teatakse, võib magnetina enda kylge koguda mitmeid tuntud lugusid, mis aastasadu ja -tuhandeid on ringi liikunud. sellisel juhul paigutatakse nad toimuma yhe inimpõlve jooksul ja selle tuntud tegelase eluajal, kellega need seostatakse.

yhte kanamunade ussideks muutmise lugu olen kuulnud räägitavat põhiliselt Suri-nimelise nõia kohta, suur hulk rääkijaid ei ytelnud, kas tegu oli Vana Suri või Noore Suriga, aga neid, kes ytlesid, et see oli Vana Suri tehtud asi, on ikka samapalju kui neid, kes teadsid kaljukindlalt, et Noor Suri tegi selle triki ja teadsid nimetada kolm oma kyla inimest, kes seal lähedal olid. ja yks rääkis seda hoopis Kaika Laine kohta.
pärast Mall Hiiemäe ytles mulle Kirjandusmuuseumis, et seda lugu räägitakse tegelikult iga suurema nõia kohta, isegi Vigala Sassi kohta olla räägitud. aga mõnel pool läheb vohama. nagu Suri(de)ga seoses.

suuline pärimus on meie mõistes täpse ajaloolise teabe (kus ajad, kohad ja isikud on täpselt ja õigesti seostatud) saamiseks väga vale koht. suulistest allikatest saab muud inffi.

sõnaga: võlurid võisid paljusid rahvaid niimoodi lollitada ja ysna pikalt, ilma et keegi oleks aimanud, kui vanad nad on. noh, kakssada-kolmsada aastat võis neile ju pakkuda keegi, kes asju paremini jagas, aga nad on ju ometigi võlurid. (hoia eemale, kui kõrvetada ei taha saada ja ära liiga palju imesta.) ja mõned vanaaja kuningd elasid kah ju kolmesaja-aastaseks, võiks selline hästi informeeritud tegelane yhtlasi teada.

[Kriku]

[jyka]

[Die]