Uus raamat: "Hundipäikese aeg"

[Dan]

[tank]

pean paslikuks siia kirjanduslikku teemasse vahele pista, et eesti keeles EI KIRJUTATA pealkirju läbiva suurtähega. istu, dan!

[Mutabor]

[Sisalik]

Teemakohast lugemist:

[janika]

Leidsin teema guugli abiga netiavarustest üles

ja kui päris aus olla, ei olnud mul üldse plaaniski Hundipäikese teemal kuskil avalikult sõna võtta, kuid siinse foorumi (mille mitteakviise foorumitekülastajana enda jaoks just avastasin!) sissekanded ning ilmunud arvustused sundisid siiski omi mõtteid kirja panema, ehkki küll viimastest arvustustest on juba oma pool aastat-aasta möödas...

Kõigepealt, mis mulle romaanis meeldis:
- Üritan eelmisi arvustajaid mitte korrata, kuid ei saa üle ega ümber romaani sõnavarast – arhailised ja omapärased väljendid, mis olid täiesti põhjalikult ja läbinisti korrektselt kasutuses, eksimusi ei torganud üheski kohas silma. Komplimendid! Ajastut peegeldavate sõnade, võrdluste ja metafooride (nagu hundipäikegi, mis on mu meelest neist üks parimaid) kasutus andis kogu romaanile oma ilme ning lõi usutava ja huvitava õhustiku.
- Põnev oli, tõesti oli! Hästi ülesehitatud romaan, tegevust ja actionit jätkus.

Mis oli pigem nii ja naa..
- tõepoolest, kordused. Romaani teine osa tuleks nende koha pealt väga hoolikalt üle vaadata. Ja tegemist ei olegi mitte sõnakorduste, vaid suisa lõikude ja laustega à la „ilmaasjata ei hüütud Ballimari Snacaks“, mis kordavad juba varem öeldut ning mõjuvad väga ebaprofessionaalselt. Lugeja mälu on enamasti hea, ei ole vaja seda alahinnata .
- Vägivalla teema on mitmeid kordi läbi käinud. Tegelikult ei häirinud väga, arvestades olustikku. Võib-olla oli neid stseene lihtsalt liiga palju, näiteks oli mu meelest suhteliselt liialdatud kaheksa(!) inimese tapmine Freydise ja Ballimari armupesas, millele ei järgnenud ei tapjate suguvõsa poolset uurimist ega kättemaksu (?). Ehk oleks peategelane ka miskil muul teel võinud endale varandust saada...?

Nüüd aga põhiline, mis mind romaanis isiklikult kõige rohkem hämmastas.

- Alul naissoost lugejate jaoks külgetõmbava ja ürgmeheliku ihalusobjektina kujutatud peategelane muutub romaani lõpuks lihtlabaseks kättemaksuihas väänlevaks ja end mitte kontrollida suutvaks, mnjah, tõepoolest, barbariks. Positiivne tõmme püsib, kuid sellele lisandub teatud põlgus Ballimari labasuse tõttu. Eks võib muidugi põhjendada, et sellised need au ja kättemaksu nimel elavad noormehed toona olidki... Igatahes meenutas Ballimar mulle lõpuks Beowulfi viimasest selleteemalisest filmist, keda ma silma otsaski ei kannatanud. Ainult musklid ja jõuline ilu, mis lõpus vastikuks muutus.

Nojah, eks muidugi, huvitav on jälgida, kuidas lugemise käigus muutub sümpaatseks eelkõige Wulfgar, aga mitte verevennad (viimane pantvangistseen tegi ka Odanist vaid äärmiselt labase, vaid vägivallast läbiimbunud tegelaskuju) või imeilusana kirjeldatud Freydis, kes (ehk seetõttu, et tema tegelaskuju ei saa eriti tihti sõna) tundub suhteliselt lihtsakoelise rumalapoolse tütarlapsena, kelle ilu Ballimari lihtsalt ära võrgutas.

Lihtsalt ei taha uskuda, et ka toona pimedatel, karmidel ja hämaratel aegadel ei olnud kummaski verevennas muid mõtteid peas peale kättemaksu... Inimestel on ju alati olnud ka hulgi muid tundeid, vajadusi, omadusi, mida minu meelest võiks romaanis ikka natuke rohkem esile tuua. Muidu jääb peategelastest tõepoolest mulje kui poolsõgedatest, sõna otseses mõttes, sellest on aga kahju .

Nii et juhul kui autori eesmärgiks oli lugejale ootamatult vahetada välja positiivsed tegelaskujud, siis on see väga hästi õnnestunud. Kui ei, siis tuleks selle kallal väheke tööd teha...

Aga kokkuvõttes, tubli töö! Kujutasin elavalt ette, kuidas osadest neist stseenidest mõnusa filmi kokku saaks (loodetavasti mitte ainult Beowulfi tasemel ). Päikest ja edu, Tamur!

[janika]

oeh, panin muidugi alles nüüd tähele, et teema on "uudiste" all, ehk peaks selle loomingu alla liigutama? :S

[Tamerlan]

Ma olen alati tänulik sisuka tagasiside eest - see laseb järgnevat kirjutatut alati paremini paberile kanda.

Olen nõus kõige selle arvustamisega, mis laidab seda, kuidas on raamat kirjutatud.Tõepoolest, kordusi on palju ja need jäävad paremini silma inimesele, kes loeb raamatut n-ö distantsilt, ehk siis tarbijana. Samas... lauludel on refräänid ning kui hirmsuurte mööndustega võtta Hundipäikest kui kangelaslaulu, on need kordused otsekui refräänid - ehkki liialt sagedased sellegipoolest.

Alati saab aga vaielda selle üle, miks tegelased on sellised nagu nad on. Esiteks on palju selles, mis meie jaoks arhailine ja pigem igand, nende jaoks ülioluline peidus. Seda on kättemaks, kangelase lõputu headcount, veelgi lõputum esivanemate rivi ja muu selline.

Tsiteerides Gurevitšit: "Germaani-skandinaavia kangelaspoeesia vapustab oma traagilisusega, protagonistlike tegude julmuse ning koletislikkusega, mis ületab kaugelt barbarite ühiskonnas lubatud moraali piirid..." Ja sellist hõngu üritan minagi anda loole, mis on eriline saaga oma eriliste inimestega, kes oma leppimatuses ei võta vastu vereluna, vaid soovivad vastaste surma ainsa lahendina. Väärikuse küsimus - vaid kõige üllamad ei nõustunud lunatasu maksmisega, vaid nõudsid verd.

Mis puudutab kaheksa keldi tapmist - siis selles on asjad üsna loogilised. Tõepoolest, võrreldes arve, võiks arvata kaunis teistsugust tulemust, kuid on mõningad tegurid, mis pööravad olukorra poolusi.
1. Ootamatus on Ballimari poolel
2. Britid olid rünnakuhetkel relvastamata - nad kaotasid aega
3. Füüsiliselt oli Ballimar igast teda rünnanud britist suurem ja tugevam, mis andis talle kohaliku ülekaalu iga briti vastu eraldi
4. Ballimar oli inimeste tapmises spetsialist, britid diletandid (Iseäranis relvastatud lähivõitluses tuleb professionaalsuse erinev tase teravalt esile.)

Tegelased ei ole üksnes vägivallast, vaid eelkõige ülekohtust läbi imbunud ja see jätab nende loomusele oma jälje. Lisaks ei harrastanud ka Wulfgar ligimesearmastust kui viibis sõjaretkel - tema jaoks oli lihtsalt kogu aeg rahuaeg sellal kui Ballimar vaenumõtteid haudus.

Mis puudutab Wulfgari - siis eks tema elu olnud ka oluliselt rõõmsam Ballimari omast - alandus ja teadmine tasumata võlgadest muudavad inimesi tigedaks. Kuid ma ei soovi ette ära rääkida kõike seda, mis järgnevates osades toimuma hakkab, kuigi kompad olulisi teemasid ja see teeb mulle heameelt.

[Tamerlan]

Ja ma loodan, et see ei ole kuidagi halb märk, et mulle see viimane Beowulf (animeeritud variant, eks?) täitsa meeldis - see on süžeeliselt äärmiselt huvitav kompott eeposest endast ja selle erinevatest tõlgendustest. Selles on kokku segatud huvitavaid elemente vähemalt kolmest filmist ja lõpptulemus minu jaoks täitsa söödav.

Igasugused vahvad detailid on seal omal kohal. Ja filmi muusika oli võimas.
Aga raamat oli mul valmis enne filmi, nii et see tulemust ei mõjutanud.

[Hulkur]

Nõuan õiglust ! Nõuan järgmist osa !
Kas tuleb hakata kirjastajat ära nõiduma ?

[Tamerlan]

Midagi täpsemalt lubamata ja ennast paljastamata käin välja sellise ettevaatlikuma mõmina, et... noh... see suur et... vist sel kevadel.

[Mant]

Mulle meeldis. Väga põnev.

Aint et see häiris veidi, kui autor Ballimari kohta pidevalt barbar või metslane ütles. Omas elemendis ta ju pold mingi metslane. Iidse vürstisoo esindaja ja puha. Ma saan aru, kui roomlased teisi metslasteks mõnitasid. A autori poolne peategelase metslaseks sõimamine nagu madaldas peategelast (ehkki ta oli jah oma iseloomu poolest ennem marutõbine peni, kui inimene; pigem loll kui nutikas, sisuliselt üks paras värdjas, kelle santi iseloomu orjapõli veel süvendas).

Aga muidu oli suisa rööm lugeda.

[veiko100]

Tegelikult, ka Edgar Rice Burroughsi Tarzani raamatutes nimetab autor peategelast tihti metslaseks ning Robert Howard Conanit barbariks. Ka "Hundipäikese aega" lugedes jäi mulje, et metslaseks ja barbariks tituleerimine on pigem autoripoolne tunnustus peategelasele, justkui vihje jõule, osavusele ja instinktidele, mis seostuvad tsiviliseeritud inimesel metslaste ja barbaritega.

[Jux]

Sai kah raamat läbi loetud. Võimas elamus oli (eriti sellise muusika taustal nagu Drudkh, Summoning, Austere jms). Küsikski kohe, et kuna järge poe lettidelt leida võiks?