Olen samuti huvitatud teose pealkirjast, kust pärineb mainitud episood (ikka see koera peksmisega seotud), kuna huvitun Kingi loominugust ammu ja siiamaani, ning pole kohtunud nimetatud "motiivi".
Samuti pole Kingile omane ei eriline sadism ega klisheede järgimine. Nagu juba keegi mainis on paljud õuduskirjanduse klisheed just tema loodud ning neid järgivad põhiliselt teised õuduskirjanikud
. Lastesse ja loomadesse suhtub ta pigem liigutavalt, kuna on ise paljulapselise perekonna pea. See, et paljudes juttudes on just need tegelased kas pea- või kõrvalosalised ei viita veel kirjaniku vaimsele hälbele. Äkki peaks hoopis lugeja ise rohkem süvenema sellesse, kuhu kirjanik tegelikult sihib?
Lugeda tasuks kindlasti Kingi novelle, enamik neist on suurepärased, ja suuremate vormide paremikust on jäänud siiani mainimata "It" ning "Geraldi viimane mäng", "Kõhnuja" (selles raamatus ka teatud seos Ravenlofti vistani tradistioonidega).
P.S: Tolerantsi puudumine on märk alaväärsuskompleksist, ent mitte antud juhul. Siin oli minu arvates tegemist, vabandage väga, aga loomuliku reaktsiooniga ingnorantsusele.