miks kirjutatakse/loetakse ulmet?

[Shadow]

[uuk]

[Irve]

[Teemon]

[Florian]

[Paganarh]

Olen lapsepõlvest saati sci-fi fanaatik olnud ja tegelikult ma ei oskagi väljendada konkreetselt miks.
Eks ole ise kah koomikseid joonistanud ja jutte kribanud... ja tohutult hea on lugeda raamatut, kus kirjanik on lasknud fantaasial vabalt lennata, jäädes samas usutavuse piiresse.

Ulme on täitnud mu elu juba väga varajasest ajast ja usun et armastus selle vastu ei kao kuhugi

[Dani]

seal allpool ta räägib nii natuke üldisemalt ulmest...

[kage]

[Shadow]

Põnev. Ja huvitava maailmaga. Poodidest saadavuse kohta ei oska öelda, esimene osa peaks sügisel eestikeelsena välja tulema. Oleneb, kuidas jõuan.
Panen siia jupikese esimese raamatu algusest:

Ühel hämaral ja tormisevõitu kevadisel pärastlõunal jahtis London kunagise Põhjamere kuivanud sängis väikest kaevanduslinna.
Oma parematel päevadel poleks London eales end sihukese prügikala pärast vaevanud. Tohutu veojõuga suurlinn oli kunagi aega veetnud endast palju kopsakamaid asumeid jahtides ning tema jahimaad olid ulatunud põhjapoolsest tundrast Vahemere rannikuni. Kuid hiljem jäi saaki vähemaks ja mõnedki suurasumid olid hakanud Londoni poole näljaseid pilke heitma. Nüüdseks oli see end juba kümme aastat peitnud rõskes ja mägises läänepiirkonnas, mida Ajaloolaste Gildis kutsuti endiseks Britanniaks. Kümme aastat polnud ta muud hamba alla saanud kui väikesi põllumajandusega tegelevaid alevikke ja vettinud mägede põlisasunikke. Ja nüüd viimaks oli Linnapea otsustanud, et on aeg viia oma linn üle maakitsuse tagasi Suurele Jahimaale.
Nad polnud veel poolel teelgi, kui kõrgete vahitornide vaatlejad avastasid kaevanduslinna, mis maiustas kahekümne miili kaugusel soolaväljal. Londoni kodanikele näis see jumalate soosinguna ning isegi Linnapea (kes ei uskunud ei jumalaid ega nende soosingut) mõtles, et teekonnale itta on see suurepärane algus. Niisiis andis ta käsu rünnata.
Kaevanduslinn märkas ohtu ja tegi sääred – kuid Londoni all hakkasid roomikud nagu tohutu tõugu jalad üha kiirust lisama. Peagi haaras pulmatordi moodi seitsmekihilist metallimäge jahikirg. Tema alumised korrused olid mähkunud mootoritossu ja kõrgematel korrustel valendasid rikaste villad. Kõige selle kohal, kaks tuhat jalga rüüstatud maapinnast ülalpool kõrgus aga kullasäras Püha Pauluse Katedraal.

[kage]

[Shadow]

[ohpuu]

ma usun, et (Tallinnas 1.03. kl 16 Eesti Keele Instituudi väikeses saalis aadressil Roosikrantsi 6) hakatakse kah arutama, miks ulmet kirjutatakse. viidatud kuulutusel on ettekande lyhikokkuvõte, lugege vähemalt seda, kui kohale minna ei saa.

[Shadow]

[Kuldmari]

No mis nad ikka kirjutavad, eks ulmet pannakse kirja ka samadel põhjustel, mis muudki kirjandust:
a) on midagi pakilist öelda ehk mingi sõnum küpseb peas;
b) ei saa mitte vaiki olla ehk "paltsõ prosjatsa k peru, pero k bumage .." ehk siis lihtsalt peab oma sisemust kuidagi välja valama.
Vahe tekib kindlasti sisse kirjutaja natuuri ja vaimuilma koha pealt. Mõni satub uskumatult samale lainele igapäevase kribu-krabu kirjeldamisega, teine painavate õudusepisoodidega, kolmas teaduskile hüpoteeside ellumõtlemisega, neljas aga muinasjutte/müüte/muistendeid päriseluks ümber mõeldes.

Miks loetakse? ei tea teistest, aga ise olen arvamuselt, et loetakse palju puhtast eskapismivajadusest (et see maailm me ümber on nii ...). Mulle meeldib ulmet üldiselt lugeda seal esinevate võluvate ideede pärast, päriselus võimatute karakterite pärast, heade krjelduste pärast ja pakun, et veel mitmetegi detailide tõttu. Neid on kohe raskegi kõiki välja tuua.

Aga nagu tavakirjanduses on saasta ja geniaalsust, sädet ja iseloomu või ei ole seda mitte, siis täpselt sama kehtib kahtlemata ka ulme kohta. Igav ja vilets on ikka igav ja vilets..

[Shadow]