filmi rehabiliteerimiseks võiks tegelikult märkida, et ta ei tuginenud mitte niivõrd Bram Stokeri "Draculale", vaid hoopis inglise nn gooti õuduslugude klassikale
en bloc, vähemasti motiividega olid esindatud kõik tuntumad lood,
Mary Wollstonecraft Shelley' "Frankenstein" proloogis
R. L. Stevensoni "Dr Jekyll ja mr Hyde" isand van Helsingi esitlemisel (tal põle tõesti Stokeri van Helsingiga midagi pistmist)
ja Bram Stokeri "Dracula".
19. sajandi inglise klassikas vist krestomaatilist libahundilugu pole, kuigi yks hunt vist hiilib Stokeri raamatus kah ringi. muidugi oli igast allikast kasutatud põhiliselt mõnda tegelast koos yhe-kahe temale omase kinnismotiiviga (Draculal kolm pruuti, kes Stokerilgi tema lossis pesitsesid), tegutsema olid nad pandud ysna vanadest syžeedest sõltumatult.
Frankensteini koletis oli siin pigem Shelley algse raamatukoletise kui selle hilisema Ameerika filmitraditsioonis äralabastatud kooljasarnase olevuse moodi, tema lahkumine meenutab samuti Shelley' raamatu koletise saatust, kes minu mäletamist mööda lahkus Antartika poole.
aga ikkagi, loo struktuurilt oli "Van Helsing" James Bondi film, laia irvega. võibolla kvalifitseeruks ka Indiana Jonesi filmiks, aga seda rohkem tekstuuri, kaunistuste laadi ja nimikangelase väljanägemise poolest. mind võlus just see, kuidas nad need pudru ja kapsad ysna postmodernses irooniatehnikas kokku olid keetnud.