Ajaloolised romaanid

[pronto]

[turmakoll]

[pronto]

[turmakoll]

[pronto]

[aethralis]

[pronto]

[aethralis]

See jutt läheb praegu väga kenasti sellesse poststrukturalismi valdkonda. Ajaloost teame täpselt samuti vaid lugude kaudu. Ja need lood (vrdl Baudolino kroonika) ei pruugi alati tõele vastata. Ning kui me hakkame konstrueerima nendest nopetest uut (aja)lugu, siis tegemist on parimal juhul 'pigem tõenäolise' või 'pigem ebatõenäolisega'. Faktid faktideks.. ka neid võtsiti ja võltsitakse ka ilmselt edaspidi. Kuupäevade ja aastaarvude üle vaieldakse pidevalt ning hinnatakse kogu aeg ajalugu ümber. See teeb muidugi peaaegu kõik ajalooteaduse ilukirjanduseks ning selle omakorda võimalikkuste kirjelduste jadaks. Duh.
Tahtsin öelda, et kriipsu tõmbamine ajaloolise romaani / ajaloolise fantaasia / alternatiivajaloo / ulmekirjanduse vahele on väga tänamatu tegevus ning seondub pigem lugeja enda tunnetusliku arusaamaga materjalist, aga mitte olulisel moel 'objektiivsetest tõdedest :)'.
BTW, millises taustas näed sa nt sümpateetilist maagiat (Eelmise päeva saar) ja ringikondamist preester Johannese riigis (Baudolino)?