Postitas ohpuu 10:26 17. Dets 2004
njah. eesti keeles kirjutades on ysna keeruline ilukirjanduse honoraride pealt ära elada. ma ei ytle, et see võimatu oleks, see on vist Kivirähule täitsa jõukohane, aga tema kirjutab ka nagu loom ja tihtipeale ylejala. (lugege tema "Rehepappi" näiteks ja tulge siis mulle väitma, et see on hoolikalt kirjutatud ja viimistletud tekst! tyhjagi. seda pole ta mitte, pean ma kogu austuse juures selle teksti vastu ytlema.) ja sellegipoolest on Kivirähk Päevalehes tööl. eesti keeles kirjutades on võimalik laieneda vast ainult Läti turule, nagu mainis Kivisildnik. seega on inimestel enamasti paremat/halvematki teha kui ilukirjandust kirjutada, suurem jagu Eesti Kirjanike Liidu liikmetest on kuskil palgatööl või teenivad põhilise osa oma sissetulekust ilukirjandusvälistest allikatest. ma imestan, kuidas Ristikivi suutis kirjutada kymneid romaane õhtuti oma päevase arhivaaritöö ja igapäevase mitu tundi kestva rongisõidu (tööle ja töölt koju) kõrvalt seal Rootsis. aga ta oli selline rahulik inimene ja tal oli kyllap palju vaba aega. inspiratsioonist rääkimine on kah tegelikult ysna mõttetu, sest kirjutamine on tegelikult puhas kombinatoorika – pead panema yhe tähe teise kõrvale, yhe sõna teise kõrvale, lause järgmise kõrvale ja nii edasi. ja põhimõtteliselt sõltub õnnest ja tehnilisest kombineerimisoskusest, kas kirjutad teksti, mida teised lugema on nõus või mitte. lugege Jorge Luis Borgese "Paabeli raamatukogu" ja tuletage meelde, et kui n arvule ahvidele anda kätte kirjutusmasin, piiramatu kogus paberit ja piisavalt kaua aega (väga palju), siis nad suudavad ka Shakespeare'i kogutud teosed paberile panna. (Douglas Adamsi "Pöidlakyydi teejuhis" kohtusid peategelased kord mingi ahvikarjaga, kes pakkus neile oma "Hamleti" versiooni lavastada.)