* Lööklaine on nii hõredas keskkonnas tõepoolest minimaalne. Probleemid on tõepoolest ennekõike kiirgusega, mida (Sõltuvalt lainepikkusest muidugi jne) atmosfäär vaakumiga võrreldes siiski ysna karmilt pidurdab, järelikult vajab igasugune madin korralikku distantsi, sest ka vastaslaevade jõuallikail on kalduvus jõmmkärakateks. Nii et kosmosetrireemide kõrvutisättimine võib ju tore olla, aga neetult hea kiirguskaitse peab olema (ja see pole lihtsalt eriti usutav, teatud kiirguste pidurdamisel on omad fyysikalised piirid). Vastasel juhul on kõik omagi laeva systeemid rivist väljas ja mehed ammu enne kodubaasi jõudmist kiirgustõvega sirakil. Kosmoses niigi vedelev kiirgus ei ole siiski otsese plahvatuse kõrval (yldjuhul) tõsiseltvõetav ning on väheusutav, et keegi hakkaks ebastabiilsete tähtede ymber trallitama - tulevase noova kõrval kykitamine on puhas enesetapp ka ilma elusa vastaseta.
* Soojusjuhitavad raketid on väga kergesti eksitatavad (nagu me juba praktikastki teame). Visuaalse orientiiri kasutamine intelligentse juhtimissysteemi jaoks on märksa parem, aga ka keerulisem.
* Kaugjuhitava relva probleem on alati selles, et kui sina saad jupstykile käsklusi anda, saab ka vastane. Itimeeste sõda.
* Igasugune laserrelv on väga kenasti sihilikult hajutatav. Viska peotäis paksu tolmu õhku (resp. vaakumisse) ja vaata, kuidas säriseb. Samuti on kosmoseski ysna korralikult tolmupilvi, eriti planeetide/tähtede lähiymbruses (ja pole mingit põhjust, miks laevastikud peaksid leppima kokkusaamisi keset päris lagedat). Lisaks võib kõikvõimaliku valgusega hästisihitud peegli abil imesid teha (ai!).
* Kui filmida kosmosesõda "realistlikult", on yldplaanis vaadata tõesti ysna vähe. Aga samamoodi on ysna vähe vaadata ka tänapäevast positsioonisõda, kus kõik kykitavad kaevikutes ja kahurvägi kõmmutab paarikymne kilomeetri taha. Tublid kinomehed on ammu tulnud selle peale, et näidata tulistamist ja siis pihtasaamist. Yldpilti, kus mõlemad paigad kõrgelt õhust korraga näha oleks, polegi filmis ammu näinud.
* Jedide case on kinoajaloos ammu läbi mängitud samurai- ja kauboifilmide kohtumisel. Öeldakse, et Samuel Colt tegi kõik inimesed võrdseks. Vähemalt kõik kiired, täpse käe ja silmaga mehed.
* Tähesõdalaste film on tegelikult suurepärane. Vaata seda kui kleepuva propaganda paroodiat ja asjad asetuvad paika. Kõik need klipid, kus tatikad prussakaid laiaks astuvad, on imeilus näide sellest, kui lihtne on inimeste ajusid pesta. Vaata vaid kõrvuti Vene, Saksa ja Ameerika sõjaaegsete (ja -järgsete) propagandafilmidega - paralleelid on ilmsed.
Eks ta kipub vast arenema samas suunas, kus tänagi:
* Praktikas millegi saavutamiseks on aina tähtsamad pisikesed ja täpsed liigutused. Suuri masse suudab igayks liigutada, millegi silmapaistva saavutamiseks on olulisem itimeeste töö, luure ja erioperatsioonid.
* Suurte lahingute olulisim funktsioon on pisikeste operatsioonide varjamine ning propaganda. Saab näidata meie võidukaid sõdureid kodu kaitsel ning pahu ja koledaid vastaseid, planeedi hävitamine on vastavalt osapoolele kas imeline võit kurjuse yle või taevani (khm!) kisendav genotsiid. Jne.
* Mingi ala ära vallutamine pole probleem, probleem on selle käes hoidmine. Geriljad, võimatus eristada rahulikke elanikke ja vastaseid, keeruline poliitiline situatsioon ja vastase propaganda mõju sõduritele... Ega Star Wars tegelikult erilise intriigitsemisega silma paistnudki, tegemist on pigem ilusate vaatefilmidega.