on Pratchetti teoste märksõna. Kusjuures sügavaim on mu meelest "Orikavana" Ka need tema jumalate-usu teema käsitlused ja loomulikult vanaema Weatherwax ning Surm on mu meelistegelased. Loed, tunned ära allegooria, naerad ja ühel hetkel tabad, et loo alltekst elab palju sügavamat elu seal, kus Pratchettil on oma nägemus asjast lisaks kõigi muinasjuttude-filmide-romaanide kõverpeeglile. Selles kettamaailma-seerias ei olegi mu meelest seniloetuist (kõik ilmunud eestikeelsed ja paar ingliskeelset) ühtegi eriliselt ebaõnnestunud teost. Lisaks olen lugenud Stratat, mis meeldis ülivõrdes! Lemmiktsitaat sealt: "Stop Nuclear Testing Now!!!" omandas igatahes hoopis teise värvingu