Tulevikusõjad

[haden]

[veiko100]

Ei ole ise tegelikult kumagi seisukoha toetaja, sest ei pea ennast arvutiasjanduses nii pädevaks, aga lihtsalt paar mõtet. Kui robotid on ühendatud avatud võrku (elik nende omavaheline suhtlus käib raadiosignaalide kaudu, nagu wifil või mobiilil), ja nad saavad käske väljastpoolt, siis võib täiesti võimalik olla, et vastasmängijad saadavad oma obey and destroy käske, kui on koodi lahti murdnud (ning tõenäoliselt on see paiksel ja suuremal dekrüpteerimismasinal võimalik teostada suhteliselt lihtsalt). Kaitsed selle vastu on samuti lihtsad, milleks on koodi perioodiline muutmine, näiteks on tänapäeval kasutuses koodiraamatud. Nüüd selline kaitse aitab ainult niikaua, kui koodi kontrollija (näiteks robot, kes võtab käske vastu), on kaitstud turvaliselt vahemaaga ning tema koodiraamatut ei saa vastased näha. Saades teada aga ühe päeva koodi, on masinat võimalik panna avaldama kõigi päevade koode (arvatavasti). Ilmselt ei saa ka keelata masinat koode avalikustamast, sest masin peab samamoodi tuvastama ju käsuandja, oma kaasvõitlejad robotid jne. Seega paeb tal olema kõikide tuvastuskoodid, kellega ta suhtleb.

Bioloogilisest relvast. Üldiselt on hollywoodis levinud seisukoht, et bioloogiline relv on miskit, mis lendab bakterite kujul ringi ja sööb ära kõik elusa looduse, inimese eelkõige. Ilmselt on kuskil laborites midagi sellist ka kunagi tehtud. Kuid tänapäeval ei kujuta biorelv enam endast seda. Biorelv ei sea endale eesmärgiks saata vastasele kaela surmaviirust, mis levib tuulekiirusel ja tapab kõik enda teel 24 tunni jooksul, vaid nõrgestada vastase moraali, tuua kaasa viljaikaldust jne. Tänapäevased biorelvad on enamasti kas malaarjat levitavad sääsed, siberi katku kirpe kandvad hiired või marutaudis rotid (rändrohutirtsud, gripiviirus, kõhulahtisus, leetrid ja teised sellised haigused). Ei tule kellelgi mõttessegi aretada viirus, mis ei allu kontrollile ja võib ohtlikuks osutuda ka iseendale. Selles suhtes on keemia- ja tuumarelvad palju ohutumad. Arvan, et ka tulevikus, kui seatakse eesmärgiks kontrollida pärast sõda mingit piirkonda ja seal olevaid ressursse, ei ujutata kogu ala üle surmaviirusega.

Üks põhjus, miks viirused kunagi täielikult kontrollile ei allu, on planeetide ja ilmaruumi loomulik radiatsioonitase, mis muudab bakterite geneetilst koodi, tihtilugu ennustamatus suunas.

[pronto]

Tõepoolest tundub, et sul ei ole sellest arvutiasjandusest rohkem tadmisi kui keskpärastest ulmefilmidest.

Reeglina kasutatakse sellistes süsteemides näiteks asümmeetrilisi võtmeid, mis tähendab, et kokku pakitakse ühe võtmega ja lahti teisega. Selle võtmega, millega sa kokku pakid lahti pakkida ei ole võimalik. Seega näiteks kui sul õnnestub ühe boti salajane võti teada saada, siis parim, mida sul teha on võimalik on selle botina esineda. Aga tarvitseb sul teha ainult üksainus näpukas ja sinu bot lükatakse võrgust välja kui rikkis. Oluline on ka see, et ülejäänud botid secondguessivad kõiki ülejäänusi, mis on sisuliselt veel omakorda garantiiks, et mingit jama ei toimuks.

Enamusi militaartaseme koode EI OLE võimalik lahti murda mõistliku aja jooksul. Ja see ei hakka olema nii ka mingis prognoositavas tulevikus. Ainuke võimalus midagi selles vadkonnas ära teha on spionaazh ja sabotaazh. Ütleme nii, et digitaalne andmeside on praegusel hetkel iga kell turvalisem kui ükskõik milline muu metoodika. Kvatnttaseme side on veel eriti karm -- sellega on võimalik näiteks tuvastada, kas keegi kõrvaline on seda sidepaketti kuulanud või mitte, jne.

[Morghat]

naiivitar või mitte aga nagu juba veiko100 ütles paistab et enamus on arvamusel et biorelv kujutab endast sellist kapslit mis lahti lastakse ja ongi valma:) (kes nüüd siin usa filmidest eeskuju võtab:))
aga mida iganes
ei saa võrrelda inimest ja robotit sest et robotit annab paari kuuga (kindlasti ka kiiremini) valmis meisterdada ja teda lahingusse saata aga inimest paari kuuga sõduriks ei tee nii et kui on palju tehaseid vorbi aga neid roboteid miljardites valmis kuni nad üks hetk lihtsalt sellest inim massist läbi raiuvad ja ongi valma
see loomulikult ei juhtu päevadega aga pikema ajalise sõja puhul saab see väga määravaks

[tribulant]

[veiko100]

[Tamerlan]

Selleks, et teha inimesest võitlusvõimeline sõdur, ei kulugi väga palju aega, paari kuuga teeb mehele ilusti selgeks laskmise, relvad, tarvilikud välioskused. Edasi sõltub palju ülematest, kuidas, kus ja mil moel ta oma sõdureid rakendab.

Mis on oluline inimeste juures, on see, et need ei saa nii kähku otsa, õigemini neid taastekib pidevalt. Robotite puhul on väga oluline riigi majandus pidevalt suurtootmisele sobivas seisus hoida. Alkaiida laagrite tüüpi väljaõppekeskustes on võimalik inimest koolitada ka ülimas vaesuses.

Inimene saab teeselda tsivilisti, robotil on see raskem.
Robot hindab olukordi täpsemalt, kuid kitsamas spektris, arvan ma.
Inimene on vaenlasena ettearvamatum.
Ja kuigi robot mahutab tohutu hulga infot, on info kogumise ja analüüsimise reeglid tema jaoks piiritletud.

Kui roboteid toota, siis on kindlate ülesannete jaoks mõeldud robotid sarnase ehitusega, mis võimaldab neid ja nende võimekust kindlates situatsioonides üsna täpselt hinnata. Ja kuigi nende protsessor võib olla võimas ja puha, võib muutuv keskkond nende tehnilise võimekuse vähem efektiivseks muuta.

Kui näiteks lahingutegevus kandub kõrbest võsastesse mülgastesse, võib tehnika jänni jääda-- mobiilsuse küsimus.

[Morghat]

tegelt ma pidasin silmas just seda et kui inimene sünnib siis kulub tal vähemalt 16-18 aastat enne kui temast on võimalik treenida sõdur ja selles ma ei kahtle et siis annab sõjaväelise treeningu paari kuuga ära teha
aga roboti puhul pole vaja oodata 16a kogu protsess võib võtta vaid paar kuud




ja siin ma nüüd lamisen nati nii sama lamin, lamin, lamin, lamin, lamin, lamin

[Tamerlan]

Roboti mudeli väljatöötamine, vastavate tööpinkide, tulevase lahinguvälja analüüsimine, ohumudelite väljatöötamine võtab samuti aega. Tavaline on sõdades olukord, kus sõditakse aegunud relvadega, sest kuhu need siis nüüd panna? Iga sõda töötab välja mingi kindla nõude relvastusele ja tavaliselt sõja lõpuks sellele nõudmisele vastav toode läheb ka tootmsse ja millised on järgmise sõja nõuded, tuleb alles välja selgitada.

Esimese ja Teise Maailmasõja erinevused on selgelt näha, samuti on näha, kui erinevad olid Teine Maailmasõda ja Vietnami sõda, kus valitsesid teised tingimused ja asjaolud. Poole sajandi jooksul muutus sõja iseloom vägagi palju, ja iga kord tuli sõja esimeste kogemuste najal asuda uut tehnoloogiat välja töötama ja rakendama uut taktkat.

Pakun, et tulevikusõdades aeguvad tehnika ja selle kasutamise meetodid umbes sama kiiresti ja see võib seada küsimägi alla robotite tõhususe või siis tema domineerimise lahinguväljal.

[pronto]

[pronto]

[Markus]

Mina ei usu tulevikusõdadesse. Ma ei usu, et sõdu üldse veel eriti palju toimubki. Mida aeg edasi seda rahulikumaks me oleme ju muutunud.

Ma tean, ma tean, ma olen naiivne ja totakas laps kes pole veel elu näinud ja ei tea maailma asjadest midagi.

[pronto]

Sõdade arv on viimasel ajal igatahes kasvanud. Tõsi, ma olen üsna veendunud, et kaovad ära territoriaalsõjad, kuna territoorium ise ei oma ju sisuliselt mitte mingisugust väärtust. Kas või viimased plahvatused Londonis on osa sõjast -- ainult see kord on asi teistsugune, see kord on tegu juba nähtamatu sõjaga nähtamatu vaenlase vastu. Tulevikusõjad tõenäoliselt hakkavadki sellised olema -- väga lokaalsed.

[Irreal]

Teema areneb hirmsa kiirusega seega ei viitsi konkreetseid postitusi tsiteerima hakata, vaid lihtsalt lisan mõned kommentaarid ja märkused.

Kõigepealt plasmast. Plasma ei ole tegelikult mingi haruldane ja ülikõrgeid temperatuure vajav mateeria vorm.
Tartu Ülikooli plasmafüüsika loengu meterjalides näiteks on plasma definitsioon järgmine:
Plasma on kogum laetud osakesi, mis hõlmavad ruumipiirkonna lineaarmõõtmega L, mille suurus ületab tunduvalt Debye pikkust.



Debye pikkuse ruut on võrdeline temperatuuriga ja pöödrvõrdeline osakeste tihedusega.
Põhimõtteliselt tähendab see piisava laetud osakeste kogumi tingimus seda et plasma ei haju kohe laiali. ja on kvaasineutraalne.
Suur hulk teadaolevast universumist on plasma. Laetud osakeste tekitamiseks võib kasutada kõrget temperatuuri aga see ei pea nii olema, saab kasutada ka kõrgeid välju ning samuti võib vabalt rõhuga mängida.
Veeauru nagu teisigi molekule saab ioniseerida, ilma et ta laguneks. Monoatomaarsed gaaside korral saab plasma siiski kergemini (vähema energiaga) kätte, sest igasugu võnkeseisundite ja pöörlemisseisundite ergastamine jääb ära.


Laserikiire hajumine on oluline siis, kui kaugus on oluliselt suurem kui suurus pii*w0*w0/lambda, kus w0 on esialgne lasekimbu raadius ja lambda on kiirguse lainepikkus. Kui võtta lainepikkuseks 100 nm (enamik lasereid töötavad suurematel lainepikkustel) ja raadiuseks 1 dm, siis on see kaugus 314 km. Kui kaugus on näiteks 1000 km, siis on sellistel tingimustel kimbu raadius juba üle 30 dm. Vastav valem on w(z) = lambda*z/pii*w0 kus z on kaugus. Ehk raadius kasvab võrdeliselt kaugusega. Samuti, mida suurem on esialgne raadius, seda vähem kiir hajub.

Kui kasutada ühte laserit, siis peaks peegliga saama selle kiire energia minema suunata küll. Laseri tööks on ju ka peegleid vaja ning suurem osa energiast jääb laseri sisse. Seega kui see energia, mis laserisse jääb ei hävita neid peegleid, siis väljuv energia ei tohiks ka samast materjalist peeglit hävitada.

Teadusharu nimi, mis tegeleb universumi põhiolemuse selgitamisega on minu teada kosmoloogia. Nemad tegelevad siis ka mitmesuguste lisadimensioonide sissetoomisega. Selle kõige taga on väga karm matemaatika ja et selle tagant igasuguseid hüperruume ja muud näha peab olema väga kõva tegija. Antud teemal on eestikeeles raamat "Universum pähklikoores", kus pole matemaatikat sisse toodud, kuid on siiski üsna tõsiselt võetav raamat. Kuigi seal on üsna palju Hawkinsi enda filosoofia ja tööde õigustamist ja teiste materdamist.

[veiko100]