Postitas marks 19:23 27. Juul 2006
Tundub, et SAW I ja II on eelpool nimetatud filmide kõrval justkui "süütukesed". Aga kas on õige võrrelda perversseid üllitisi õudusfilmidega? Justnimelt need eelpool nimetatud 10 filmi on kõige haigemad ja minumeelest filmikunsti õudužanrisse mitte kuuluvad. SAW I, II mängivad veel õudužanri piirimail, aga need värdjalikud teosed on selle ületanud. Kuid kust alates jookseb siis piir? Ilmselt seda ei olegi määratletud.
Mind paneb imestama inimeste haiglaslikkus ja eelkõige julmus. Ilmselt on see tingitud ümbritsevast elust, millest meil tavakodanikel ei ole õrna aimugi. Kas sellel on piire? Kust sünnivad sellised ideed ja kas need on inimlikud?
Antud filmide autorid on ilmselgelt haiged inimesed. Jumal tänatud, et on leiutatud filmikunst, mis võimaldab sedalaadi inimestel oma ihasid kaamerate kaudu välja elada. Seega on ka antud filmide autorite näol, vähem, reaalselt tegutsevaid mõrtsukaid/rappijaid.
Minumeelest on selle top 10 filmid ületanud õudusfilmižanri piirid. Need filmid õhutavad ja annavad ideid isikutele, kes erutuvad vaid vägistamiste, rappimiste ja muude mõistuse piirest väljuvate tegevuste peale. Mulle piisas juba lugemisest, et aru saada kui HAIGLANE võib olla inimese mõttetegevus ja kui mõelda, et see võib päriselt realiseeruda, siis tekib tunne, mida ei anna kirjeldada.
Ilmselge on see, et need filmid ei ole mõeldud üldsusele ja keelustamised on õigustatud. Oleme ausad keelatud vili on magus. Magus vili võib aga seest ussitada.