Puhtalt uudishimust (selle foorumi põhjal) võtsin "Amberi üheksa printsi" ette.
Ee... Olles lugenud "Needuste alleed", mille faabula koosneb jahmatavatest võitlusstseenidest, olin teatava eelhäälestusega. Aga... paraku vajus mu hämmingus teadvus kriginal kokku, sest midagi sellist polnud ma küll oodanud.
Amber on laias laastus midagi sellist, kui jääd mõtlema oma lapsepõlve üle - kauge, ilus, omade ootamatute hirmude ja ohtudega... võibolla liiga labiilne käsitlus, aga umbes niimoodi ma tundsin.
Ja oh seda õõva, kui raamatukogus polnud teist osa!