hard sci-fi ongi selline korralik kaardimajaarhitektuur, kaartidest gooti katedraalide ehitamine. meenub kirjandusõpetaja lausumine "ulmekirjanik peab teadusest väga palju teadma", mis kehtib põhiliselt hard sci-fi kohta: fiktsioon võiks olla kuidagi teaduslikult põhjendatud või siis pigem ekstrapoleeritud igasugu spekulatsioone tarvitades tänapäevateadusest.
et võtad mõne teadusringkondades spekulatsioonina ringi liikunud teooria, parem kui uudse, mis on kyllalt palju intellektuaalset sahinat tekitanud, ja punud selle ymber mingi loo. võtad tänapäevatehnika, lisad paar olulist asja ja lased simulatsiooni käima. kui simulatsioonist on koorunud piisavalt huvitav maailm või tekib simulatsiooni käigus huvitavaid konflikte, siis fikseerid loo ära. või lihtsalt paigutad maailma mõne tegelase, kellel on iseloom jms ja siis paned ta sellesse maailma ja vaatad, mis teeb.
(Isaac Asimovi "Asumi" sari on pigem vastupidine näide: sealsed tegelased on pigem skemaatilised kriipsujukud või stereotyybid ja asi on rohkem selline ajaloo ja tehnoloogia suhtete labor; "Linn ja tähed" seevastu on sihuke yhe tegelase sisekaemuslik asi, "Igaviku lõpp" samamoodi. kas Aldous Huxley "Hea uus ilm" kõlbab hard sci-fi'ks või on liiga yldkirjandusklassika? aga igatahes on see kah selline kaardimaja ja läbimõeldud ökoloogiaga systeem. mõnus. nagu "Düüni" sari, kuigi seal käib asi hoopis yhe võimaliku universumi religiooni ja poliitika ymber.)
"Star Trek" oma diliitiumi ja muu tiluliluga on aga näide sellisest diskursusest, mida saabki õigustada kohati ainult sellega, et "see on ju väntäsi, ei peagi senssi meikkima, peaasi, et ilus vaadata on". (mõtleme nyyd kõik nõuandja Deanna Troy peale.)
ja mulle ökoloogid yldiselt meeldivad. kipuvad toredad inimesed olema. kohati on väga vajalikud olnud (mõni on mulle mõnel näljatalvel syya andnud, mõni oskab eest öelda laulu, mida parasjagu laulda vaja jne).