no, mida siis loete?

[Shadow]

Veneaegsest kirjandusest meenub veel üks niiöelda lasteraamat - Mireri "Kus on rändurite kodu". Palju paksu punast sousti peal, aga hingede rändamise ja miks mitte ka psioonika ideed lausa keset lauda.

[oop]

[Paganarh]

[Shadow]

[Paganarh]

[Shadow]

[haden]

[Paganarh]

[oop]

[mann]

Minu isikliku tagasihoidliku arvamuse kohaselt on "Kui jumalad surid" odav ja halb raamat. Halb ses mõttes, et viletsalt kirjutatud. Odav, sest kasutab odavaid nõkse - esoteeriline jama, hunnik müstikat segatud religioosse lunastajaootusega, et kohekohe tulevad kosmosest tulnukad, kes lõpuks selle jama ära lõpetavad. Ja kohati jäi mulje, et kirjutaja mitte lihtsalt ei veereta romaanikest, vaid nagu ise ka usub sellesse, mida kirjutab.

Vabandust, kogu see sõim ei käi mitte "Kui jumalad surid", vaid kah saksa kirjaniku Walter Ernstlingu "Päev, millal jumalad surid" kohta.

[surra]

noh, tegemist on ida-saksa kirjanikuga ja raamat kirjutatud kommude kõrghetkel.

strugatskid kirjutasid ka varemalt suht-koht imalat juttu aga neil on vähemalt n6ks huvitavam syzhee ja suhted.
(loe: mitte nii etteaimatavad)

[Elea]

Mulle kyll "Päev, mil jumalad surid" meeldis. Ehk on selle taga ka see, et see oli vast üks esimesi minu poolt loetud ulmeraamatuid, peale vene kirjanike, Jules Verne'i ja-mida-kõike-veel. Ja ka see, et ma lugesingi seda viimati siis kui ta välja ilmus. Ei taha mälestust rikkuda ja uuesti ei loe. Kuigi ega ta ei hiilanud küll oma teemaarenduse ja laheda puändiga. Tänu sellele ajamasina teemale läheks asi vahel täiesti segaseks. Samas ei vastanud Walter enda poolt küsimustele ja raamat jäi kuidagi poolikuks. Mulje jäi, et üllitab äkki järje.

[Portaali Minimudel]

[Vamos]

karel capek ja 'war with the newts' peaks kah vist siia alla kuuluma. äärmiselt tore ja lugemist väärt raamat.

[Elea]

Või siis hoopi eriti klassikud "Aeliita" ja "Insener Garini Hüperboloid". Igatpidi väärt raamatud.