Postitas YnX 14:16 28. Veebr 2006
Njah, kui hakata horrorist rääkima, siis on selleks tarvis inimesi, kes mõistavad, tunnistavad ja näevad nii endas kui teistes ära need kõige varjatumad kired, fetishid, perverssused. Tõelised patud, päris patud, surmapatud, milledest ei juleta rääkida tihtipeale ka iseendile mitte.
Sealt pärinevad vampiirid, libahundid, limased monstrumid... meist endist... ühest küljest soovist alluda, teisalt aga ihast võimutseda vms.
Sadism ja massohism... mitte niisama lihtsalt piitsutamine ja lateks, aga nende sõnade tegelikus tähenduses.
Pakun siin omapoolse lemmikute listi, väga nunnu materjal, soovitan soojalt:
- Cannibal Holocaust
- 120 Days of Sodom
- Eyes without a Face (1960 versioon)
- Ebola Syndrome
- Dario Argento filmid: Tenebre, Suspiria ja Phenomena
- Masque of Red Death
- Rosemary's Baby
- The Haunting (vana versioon)
- jne...
... horror peab minu arvamuse kohaselt lausa haiglaselt meeldima, sellest mõnu tunda, nautida, mitte karta ega kiljuda... pigem analüüsida, üritada tajuda ja seda vaimus üle võimendada.
"Enne kui leiutati maamiinid, käisid naised meestest tagapool"