Mis film teil enim kananaha ihule on ajanud?

[sollo]

[holmes]

Sellest Kohutavast Kümnest olen näinud nelja: "Irreversible", "Ichi The Killer", "Salo" ja "Cannibal Holocaust". Kõige parema mulje jättis raudselt Gaspar Noe "Irreversible". Mis oli kole. Mitte soolikate lendamise mõttes kole. Mõtlemapanevalt kole. Kõige parem õudukas ("Irreversible" klassifitseeriksin õudusfilmi žanri siiski alla tinglikult) on selline, mis tõmbab vaataja ajus alateadvuse niite. Muuseas, filmi linastumisel Cannes' ja San Sebastiani filmifestivalil lahkusid kümned ja kümned inimesed saalist, sest nad ei suutnud filmi taluda. Nimelt oli filmile lisatud hetke hullumeelsuse rõhutamiseks madalsagedusega, vaevukuuldav 28MhZ heli. See aga põhjustas vaatajates peapööritust ning iiveldust. Efektile aitas kindlasti kaasa ka väga hullumeelne kaameratöö. Ise tundsin filmi vaadates filmi alguses end kohati väga sitasti. Filmi tegevust näidatakse tagantpoolt ettepoole pahupidi löödud põhjus-tagajärg seosega. Mida enam lõpu (ehk tegevustiku enda alguse) suunas film areneb, muutub kaameratöö, värvid, heli rahulikumaks ja leebemaks. Geniaalne film!
Sõnaga, "Irreversible" puudutab inimest, paneb mõtlema ja on seega hirmutav. Ülejäänud kolm rõhuvad rohkem verele ja soolikatele. "Salo" veidike vähem kui teised, ent selle korvab ta kuhjaga rikutusega. Ekraanil kujutatava räige vägivallaga sunnitakse vaataja ninapidi selle valu ja jälkuse sisse. Nad tekitavad mida-tunneksin-mina-ohvri-asemel-tunde. Ja see võib olla, sõltuvalt inimesest, väga hirmuäratav. Ma näiteks ei saa vaadata hamba puurimist, füüsiliselt hakkab jäle. Ilmselt tulevad flashbackid nõukaaegsest hambaravikabinetist.

Marksi seisukohta, et tegemist pole õudusfilmidega, ma ei jaga. Mis on õudus? Kui sa ei suuda filmi vaadata, sest see on niivõrd kohutav-hirmutav, kas siis on tegemist õudse filmiga? Õudus ei pruugi tähendada alati valget voodilina ja ahelaid. Õudne on ka see, mida inimene on suuteline teisele inimesele, loomale tegema (ja seejuures tegevust nautima.) Empaatiavõimeline inimene leiab selle olevat õudne.

On tõsi, et tõenäoliselt ei plaani ma kunagi vaadata sääraseid "jumalatteotavaid seatapuõudukaid" nagu näiteks Mordum. Võibolla ma olen liiga pehmo, aga saan ka pisut soft-core'kamatest õudukatest oma vajaliku adreka kätte. Küll aga tahaksin vaadata John Carpenteri "Masters of Horror" kaabeltv-sarjas ilmunud Cigarette Burnsi tegevustikus keskset kohta omavat Puhta Kurjuse Kehastuse (TM) filmi "Le Fin Absolue du Monde".

[marks]

[preester]

[Orz]

"The Cell" oli hästi põnev ja stiilne film. "Coma" on ka üks põnev 70ndate film, seda näitas ETV-s. Tegu pole muidugi mootorsae-õudukatega, pigem thrilleritega, vist.

[ohpuu]

"Koomas" oli jah mitu täiesti sydame alt õõnsaks võtnud stseeni.

[Orz]

[raTsu]

Üsna aastatetagune jutulõng paistab olevat... aga lisan ka midagi omast sahvrist

Carpenteril on mõned ju veel peale The Thingi. mis kõlbaks vaadata:

The Fog mõjus mulle kunagi ärritavalt

In The Mouth of Madness tuli ka kord millalgi hiljaõhtul telest ja sobivasti-ilusti olid reklaamklipid kõik ära unustatud...

Õudusega vist nii, et kui ei veena, siis on ka vähe tõenäosust, et võluks või suudaks ära hirmutada. Nii juhtubki et vahel läheb õud üle groteskiks. Aga et groteskiks ei läheks, siis jälle püütakse vahel mingi kübaratrikiga asi ära sogada - pole kindlat selgust, järelikult jääb kummitama. Näiteks selline tükk nagu Candyman ses mõttes jalgu ei jäänud, kuna oli üheselt mõistetav: küsimus vaatajale lihtsalt kahe otsaga, kas müütides on tõetera vahetu või on vaja enda poolt ikka uskumust kinnitada...

Ahjaa, päris niisama igasugune õua-õua ikka naljalt ju ei hirmuta, eksole, aga Lynchil näiteks ja Cronenbergil asi vahel ikka hästi läbi mõeldud. (näiteks Naked Lunch on suht elegantne asi ). Niipea kui primitiivsed veendumused (koletised kapis, kirstud, surnuaiad jne) kõrvale jätta, läheb mingis teises mõttes õudsaks. Kas pole?

[Cliodna]

[Matildo]

[erehel]

[Silence]

Siin varem kiidetud "Irreversible" kohta ütleks seda, et kunstiliselt on see väga hästi tehtud filmike, kuid kahjuks põnevus kui selline puudub sellest täiesti. Mitte et igas filmis peaks räige põnevus nüüd olema, kuid suhteliselt mõttetu venitamisena tundus asi kohati, kui seda aasta-paar tagasi vaatasin.

Teema kohaselt aga ütleks, et head õudusfilmid mõjuvad õudselt, kui vaadata neid üksinda õhtul tumedas toas. Päeval just eriliselt emotsioone ei tekita.

[Heart]

[Teleporno]

[tenar]

Dead End, The Others (aga ainult esimest korda vaadates). samuti igasugu jaapani ja korea filmid, mida üks tuttav suuremates kogustes vaatab ja mullegi näidanud on aga nimed pole meeles. need pilukad teevad ikka tõeliselt värdjalikke filme. oluliselt ulmet nad ei kasuta, pigem näitavad reaalse elu kõige koledamat poolt, mistõttu tundub see kõik palju hirmuäratavam