stephen king.... õuduskirjanduse kuningas?

[ohpuu]

lugesin läbi Surra saadetud kirjelduse ja yhtteist minu Kingi-ängist meenus. kirjutan täpsemalt lahti selle, mida eelmine kord silmas pidasin.

mind häirib, et ta kogu aeg räägib ameerika olmest ja seda piinava detailsusega. siin pole viga mingil juhul Stephen Kingis, vaid minus, kes ma ameerikalikku eluviisi lihtsalt jälestan. ta muudkui aga mainib konkreetseid kaubamärke, mis peaksid ameeriklastes esile kutsuma äratundmist (ja kirjanikuhärrale kena kopika sisse tooma) ja kirjeldab põhjalikult sealse heaoluyhiskonna perverssusi. see on tõesti õudne. aga paraku nii õudne, et ma seda õieti lugeda ei suuda.

teiseks: mulle ei meeldi balzaclikud ja realistlikult pikad kirjeldused Kingi esitatud kujul. Zola impressionism, olgu, aga Kingi lohisev ja venitav stiil. nojah, seega on asi žanris, aulikud isandad ja emandad, noorhärrad ja neiud, nagu Uuk mainis. täpsemalt romaani žanri teatavas paksemat sorti alažanris, millele on välja kujunenud kyllalt täpsed nõuded ja konventsioonid tekstuuri, eriti kirjeldavate lõikude tekstuuri suhtes.

võibolla on sellel seos ka ameerika filmikunstiga, sealse operaatoritöö standardi nippide ja võtetega. kõik peab välja nägema nagu elus, sa pead toimuvat ette kujutama niisama selgelt, nagu sind ei eristakski toimuvast valge kangas või raamatulehekylg. sellest ka Kingi armastus igapäevaelu reaaliate suhtes, olgu need kingad või autod või pesapallikaardid (njah, kyllap makstakse talle konkreetsete märkide armastamise eest eraldi, aga ta on teinud sellest oma stiili võõrandamatu osa, mis igal pool tema tekstis silmi peast torgib), mida ta väga täpselt kirjeldama peab.

peale kõige muu on tal tekstis lihtsalt ebaloomulikult palju omadussõnu. tõmmaks pooled maha, oleks palju parem.

kolmandaks: ma ei kujuta ette, et keegi niimoodi rääkida võiks. selliste lausetega. tegu on väga kirjaliku tekstiga. tundub, et teksti kirjutamisel pööratakse rohkem tähelepanu sisule, pildile, mis peaks teksti lugedes tekkima, kui sellele, mismoodi laused kõlada võiksid. ameerika õuduskirjanduse rajaja ja Tõeline Kuningas Edgar Allan Poe aga ainult hästikõlavat teksti kirjutaski, suurepärase lauserytmiga.

niimoodi siis teemale jälle ligemale.

[musttulp]

[vanessa]

[Florian]

[ohpuu]

[Ulmeguru]

Zola'st, Balsac'st ja Poe'st ma siin seletama ei hakka... ei viitsi ja teemaks on kah Stephen King.

Mulle ajuti tundub, et Stephen Kingi sõimamine on selline moehaigus ... nagu ka Harry Potteri ja Pratchetti sõimamine. Võimalik, et ma eksin.

Miks King võib üle visata? Ta tõbrik on kohutavalt intensiivne kirjanik ... mite sõnasedamise oskuse poolest, vaid just kirjeldatava ainese poolest ... ta kuidagi leiab need õiged «nupud» üles. Nojah, enamus inimestele ei meeldi, kui nendega manipuleeritakse – ja King manipuleerib täiega.

Minu enda suhe Kingi on selline ajuti austav ... vahepeal saab mul tast tõesti villand, aga mõne aja pärast võtan taas kätte ja ...

Muideks, see Surra toodud lõik tekitas minus vägagi kummalise tunde ... olen nimelt seda romaani paar-kolm korda lugenud, aga see koht pole kunagi meelde jäänud. Pean seda romaani miskipärast Stephen Kingi üheks leebemaks kirjatööks üldse ... ja taaskord saab kinnitust väide, et õuduskirjandus on ulme kõige personaalsem alaliik.

[Dani]

lugesin ta "kõik on mõeldav". See on see uus kogumik.
soovitan kõigile, kellele laastud meeldivad.
ta võiks midagi vahelduseks välja mõelda, paistab, et kõik ideed on tal juba ära kasutatud... või ei oska ta neid realiseerida originaalselt.
ma olin alguses väga häppi, kui ma selle raamatu sain, ootasin midagi megahääd, sest ta romaanid on mulle seni kõik meeldinud, võibolla seepärast, et ma siis tiba noorem oli, ma ei tea kindlalt praegu...
igatahes, kui ma olin paar juttu läbi saanud hakkas mul tekkima tunne, et tegemist ei ole mitte mõne halva näitega, vaid asi läheb samamoodi edasi...
ja paistab, et lähebki

[marks]

[grendel]

[Caglisotra]

[pronto]

[Taliesin]

[t7pi]

[Morghat]

[Taliesin]