Huvitav eepiline segu klišeedest ja värvikatest karakteritest.
Sain
Troonide Mängu (ingliskeelse) äsja loetud. Esimesed 30 (või sinna kanti) lehekülge olin ammu lugenud ja siis huvi kaotanud. Uuesti haarasin kätte pärast hiljutist samanimelise lauamängu sessiooni, et mängukirjelduse jaoks mingitki taustapilti luua. Mängukirjeldus on siiani poolik: 800 lk lugemine võtab ropult aega.
Kindlasti mitte parim vaaniraamat, mida käes olen hoidnud, kuid tublisti üle keskmise. Kõige paremad on raamatus vast karakterid: meeldejäävad, värvikad ja suhteliselt erinevad. Teiseks meeldis mastaapsus: tegelaste ja sündmuste hulk ning kogu krempli pikkus. Natuke tüütas see, et korraga on esitatud mitu hakitud lugu, st jõuad vaevalt ühe karakteri tegemistesse sisse elada kui peatükk lõppeb. Selleks ajaks kui jälle sama tegelase juurde tagasi jõutakse on huvi juba raugenud.
Ei meeldinud teada-tuntud ideede ja skeemide taaskasutus. Tihti oli ilmne , kuhu sündmused tüürivad. Samas autori kiituseks tuleb öelda, et nii mõnelgi korral tegi ta õnnestunud tünga, st kõik viitab sündmuste teatud käigule, kuid seejärel pööratakse asi pea peale. Ei meeldinud ka see, et nagu ikka on mõned "head" tegelased silmapaistvad idioodid, keda aega-ajalt tabavad geniaalsusehood. No ei ole usutav, närvi ajab hoopis.
Mõned on kiitnud jutu suurt realismitruudust. Osalt nõus, kuid... Mul on rumal komme detailselt ette kujutada kohti, mida autor detailselt kirjeldab. Kohati tundus, et autor ise ei olnud seda teha viitsinud. Nii totter oli, et ajas itsitama. Seega jutu tugeva küljena realismi ma küll esile ei tooks.
Kokkuvõttes parem kui ma kartsin ja kehvem kui lootsin. Piisavalt hea, et julgen soovitada.