Matrix on, jah, rohkem show poolest hea, sama teema on nt Dark City-ski. Ja ideelt ning selle väljamängimiselt meeldis mulle eXistenz kõvasti rohkem. Eks Matrixi puhul mõeldi myyvusele ikka väga palju.
Esimene Kosmoseodysseia võis tegijate meelest ju saavutus olla ja klassikalise muusika promomine on kah tore (nägin oma silmaga poes plaati, kus oli kirjas Straussi teos 2001: Space Odyssey - lollusel pole tõesti piire), aga vaatefilmiks ta jäigi. Ega Clarke'i raamatud ka loetavad ei olnud, sama asja oleks novellis palju paremini saanud ära rääkida. Järgmised seeriad olid muidugi viga.
Solaris on ka tubli nagu Tarkovski muiste, aga ausalt yteldes tegi Tarkovski terve elu yht ja sama filmi. Pole vahet, kas aluseks Lem, Struguraztskid või partei XX pleenumi materjalid. Ja Stalkeri puhul pole asi nii lihtne. Tehti nimelt alguses yks variant valmis, AGA... Ametlikult hävis valmis film ilmutamisvea tõttu, mitteametlikult (selle Strugatski jutu järgi, kes esimesena ei surnud - vat nyyd ma ajan nad segi, eesnime ei mäleta) pandi kinni, sest Tarkovskile ei meeldinud. Nii tehtigi täiesti uus, seekord nii Tarkovskile kui partei joonele sobivalt ulmevaba. Seoses sellega oli vahepealsel ajal isegi esimese versiooni stsenaarium keelatud, nyydseks on mõlemad stsenaariumid Strugatskite kogutud teostes ärs trykitud. Maitse asi, aga mu arust on esimene stsenaarium parem.
Eesti filmidest... Mine võta kinni, kas Vernanda on SF või fantasy. Mulle igatahes meeldis.
Multikatest siin räägiti, aga Kolmanda planeedi saladust ei mainitud. Täielik kultusfilm. Eks venelastel oli neid kultusfilme muidugi palju, olgu või Kin-dza-dza ja . Nyyd nad enam nii hästi ei oska, Raske on olla jumal ei kannata raamatuga mingit võrdlust. Paistab muidugi, et tänapäeva kapitalistlikud noored ei oska vanu häidki filme hinnata, mis neist pärlitest siis sigade ette loopida.
Aga yldises plaanis ei ole see viimase kymnendi toodang kõik nii hull midagi. Kaksteist ahvi näiteks - no seal oli muidugi vana Monty Pythoni absurditaju sees. Hakka või arvama, et Bruce Willis on näitleja. Või siis see mesipoiss (no ei tule nimed meelde), kes hullu nolki mängis. Täitsa tubli.
Koomikast peale Kin-dza-dza... Viienda elemendi puhul on kaugelt näha, et stoori on alaealise kirjutatud. Kole nagu Kolmas kivi Päikesest. Men in Black on hulga parem, isegi teine osa ei vajunud nii hullusti ära, kui ma kartsin. Eks ta muidugi situatsioonikoomika ole, aga kultuurikontekst saab kah korduvalt jalaga.
SG-1 on mõnikord hea, aga aeg-ajalt kisub jah MacGyveriks. Milles on muidugi syydi see, et MacGyver on produtsent. Vahel on tema loll juttu nagu punase vildikaga stsenaariumi vahele topitud. Ja kõik need commandosed eiravad kogu aeg elementaarseid ohutusnõudeid...mine tea, ehk on asi lihtsalt selles, et US Army valitsev mõtteviis ongi kretinism. Siis ei saa filmitegijaid realismi pärast syydistada.
Mulle pakub muidugi lusti mytoloogiaga sebimine, aga see on eralõbu. Ehk õpivad lapsed natuke rohkem (väänatud) ajalugu kui Heraklese ja Xenaga (mis on ka päris kena meelelahutus, vähemalt ei võta sealne cast ennast macgyverlikult surmtõsiselt).
Ja sellest, et Farscape ära lõpetatakse, on muidugi kahju. Kummiloomad kummiloomadeks (no kuulge, härrased, kas need standardsed kortsulise kummist otsaesisega näitlejad paremad on? mõnes filmis on isegi mitu sellist rassi), aga ta rikub natuke seda reibast idiotismi, millega igasugused startrekkarid ringi looberdavad ja kogu maailma enda järgi joondu käsutavad. Sellistel filmidel on huvitav kultuuriparadigma: kõik teised kultuurid muidugi väga tublid ja väärtuslikud, eks me silitame neil päid ka, aga kui asi karmiks läheb, pole nendega midagi teha; kogu võõraste kultuuride väärtus on kas puhtesteetiline või seisneb selles, et nende hägusad mõtteterad või looduslapselik lihtsameelsus paneb meid hetkeks pead vangutama ja mõtlema, kuhu oleme kyll kaotanud oma lapseliku syytuse. Pärast hakkame muidugi tõsisteks tagasi.
Farscape on vähemalt kohatigi synge.