tõepoolest. mina olen nimelt see pervert, kellele meeldib "Alien: the Resurrection" ikka kõige rohkem.
"Resurrection" on minu mälu mööda kõige ilusama ja kõige huvitavama tegelaste galeriiga sellest seeriast siiamaani (kõigi teiste osade näitlejad, välja arvata Lance Henriksen, ei tule suurt millegi poolest meelde). oma osa on seal kindlasti ka sellel, et selle lavastas , kes on teinud muidki huvitavaid, ilusaid, õudseid, legendaarseid ja klassikalisi filme (
Delicatessen, 1991,
La Cité des enfants perdus, 1995,
Le Fabuleux destin d'Amélie Poulain, 2001).
ja Jeunet on ometigi prantslane, seega veidi teistsugusest filmikultuurist pärit kui põhiliselt Hollywoodis
action'it lavastanud ja tootnud James Cameron ("Aliens", kuigi tema kontos on ka "Dark Angeli" sari) või esimese Alieni lavastaja Ridley Scott, kes on teinud kyll selliseid filme, mis ei kuulu väga kivistunud žanridesse, aga siiski pildikeelelt ja ylesehituselt klassikalistesse Hollywoodi mallidesse (
Blade Runner,
Thelma & Louise,
Gladiator,
1492: the Conquest of Paradise,
Hannibal).
osalt on see kindlasti sellest, et ma ei mäleta esimest "Alieni" peaaegu yleyldse, "Aliens" jättis mulle tunduvalt kehvema mulje kui "Resurrection" ja kolmandat mäletan kehvasti, mõnda yksikut stseeni.
muidugi on huvitav, kuidas kogu sarja koos hoitakse mõne yksiku tegelasega. yks asi, mis sellest kolmandast "Alienist" meenub, ongi droid Bishop II, kes saadeti ltn Ellen Ripley't veenma, et ta ennast ikka ära ei tapaks. aga ega Ripley nii rumal kah polnud, ta sai ikka aru, et see Bishop polnud hoopiski mitte see Bishop, keda ta tundnud oli.
umbes samasuguse ebaloogilise võttega nagu Bishopi kohaletoomine klooniti ka Ripley't ennast. see roll, mida ta "Resurrectionis" mängis, ei olnud enam ltn Ellen Ripley ise, vaid ltn Ellen Ripley kloon #8. ega ta ise kah teadnud, kes ta õieti on. ja lõpuks tappis oma käega klooni #7 tolle nõudmise peale. too oli selle filmi yks õudsemaid stseene. ja kogu sarjast ei mäleta
ma midagi samaväärset.
samasugust irooniat tundsin ma siis, kui "AvP's" näidati ajakirja kaant, kus Charles Bishop Weylandi nimi koos pildiga ja pealkiri nimetas teda tänapäeva robootika isaks. (mis selle ajakirja nimi oli, kinomaniakid?) ja tema enda surm oli samuti ysna hale.
igasugu rituaalse kandi pealt oli "AvP" muidugi päris vahva, kuigi veidi jabur, kui arvestada nende Maa kultuuride taustu (mis ei ole ju eriti mõistlik).
lihtsalt: ajaarvamine jooksutas juhtme kokku (mille järgi arheoloog aru sai, et just 1904? kas ta oskas tõesti nii kiiresti peast arvutada, teisendada krtteabmissuguse ajaarvamise – vist oli atsteegi oma? – järgi pandud kuupäeva kristlaste omasse kahe-kolme sekundiga? tark mees sellisel juhul. aga miks muutub labyrint iga kymne
minuti takka? ja miks põhjendatakse seda atsteegi (kui see oli ikka atsteegi) kalendri kymnendsysteemiga, kuigi tegelikult on minut ehk 1/60 tundi (tund on omakorda 1/24 ööpäeva) nii pikk sellepärast, et Babyloonias kehtis kuuekymnendndsysteem), aga ma heitsin need mõtted kohe peast ja kõrvale, sest kogu see lugu on niivõinaa tinglik ja ometigi võisid ka kiskjad õpetada Paabeli rahvast kella tundma ja tegelikult kasutame meie hoopis nende ajaarvamise moondunud vormi, mille mõni osa oli täpsemini kui Euroopas säilinud atsteekidel või Kambodžas või teab kus veel, aga praeguseks on Euroopas unustatud.
muud "Predatori"-värki ma näind pole, kui aus olla. aga film tekitas huvi nende kultuuri vastu. osalt on kysimus ka selles, kui paljud kiskjad yldse siirderiitusest elavana läbi pääsevad. siin pääses yks ja seegi surnult. aga see on põhiliselt vist ikka inimeste syy.