Aityma
Asi on lihtsalt selles, et ma ise ka ei saa aru miks mulle see film nii tohutult meeldib. Ja eriti mõistmatuks jääb mulle see, miks mind n i i häirib, kui selle kallal kähisetakse. Asi on vist selles, et mitte kusagilt pole inspiratsiooni saada. Mõtteid on kyll aga kui inspiratsiooni pole siis kirjutamine tundub kuivana.
Ja just siin tuleb mängu See Film ja päästab mu elu juba teist aastat järjest. Ma sõidan bussis Tartusse ja mõtted jooksevad nagu sulavõi. Kõik on ilus ja ai, kuidas tahaks kirjutama hakata. Sellised inspiratsioonipuhangud lubavad eralduda mõtetutest kahtlustest "kas ma ikka teen h e a d asja? äkki keeran lihtsalt ilget jura kokku?" ja lasevad tagasi kõige tähtsama juurde. Et ma ise seda kaifin. Kui iga päev kuus tundi reeglitest rääkida siis läheb ilgelt kuivaks kätte. Samal ajal langeb igalt poolt kriitikat kaela ka veel... Ja siis tuleb inspiratsioon... mmmm...
See film on olenemata oma vigadest mind inspireerinud sama palju kui raamat. Seega on ta mulle kallis.
P.S. Äkki tuleneb see minu noorusest
aga vähemalt minu jaoks on seal tõeliselt maagilisi kohtasid ja tundeid, mis meenutavad mulle seda, kui ma neli viis aastat tagasi raamatut lugesin. Kohati on see "fiiling" seal filmis lihtsalt nii hea. Näiteks Hobbitonis see flöödilaul ja Gandalfi vanker. Ja Helm`s Deep`is lahingu ootel, kui vihma hakkas sadama. Nende hetkede nimel võib ju andestada ikka...
P.P.S. Meie "raamatut mitte lugenud" härrasmehe postituses häiris mind ehk tema "ähh, kääbikut lugesin, eriti ei meeldinud" värgist veel rohkem tema KOHUTAV keelekasutus. Anglokaani väljendeid lendas nagu vedelat virtsa. Jube oli lugeda. Tõesti ebasympaatne. Ma saan aru kyll, et tegemist on foorumi, mitte keeleklassiga (ja et mu endagi postitused on vigasid täis) aga no tõesti... Iiveldama ajas.